Jõesuu vahelt paar kilomeetrit paremale, Soomaa värava poole, tukuvad tared ridamisi maalilise Navesti jõe kaldal, nende katuse all elavad toimekad inimesed, kes siin esivanemate rajatud kodudes nagu puud juuripidi maas kinni.
Rätsepa järgi nime saanud küla kaunistab Navesti jõgi
11. oktoober 2009, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teiste seas Ritsu talu peremees Heitti Sosi, kes maa ja metsaga rühmab vanavanaisa Tõnise rajatud kohas. Nii tublilt, et Eesti talupidajate keskliit tunnistas Ritsu 2006. aastal ülemaalisel konkursil riigi parimaks tootmistaluks.
Selle kinnitusena ripub kõrvalhoone heledal seinal metallist märk, mis jääb õues ringi käies silma igal juhul.
Samal aastal pälvis Ritsu tootmis- ja turismitalu konkursi "Kaunis Eesti kodu" Pärnumaa toimkonna tähelepanu ja pererahvas maavanema tugeva käepigistuse ning tunnustuskirja.
Navesti kaldal
Pärnu jõe veerohkeim lisajõgi - ligi 100 kilomeetri pikkune Navesti on suunaandja, mis 37 püsielanikuga Rätsepa külas paneb mõtted liikuma loodusturismi arendamise suunas. Jutt käib Tori valla Rätsepa külast.
Nende naabrite juures Vändra vallas on samuti Rätsepa küla, kuid elanike arvult kolm korda suurem ja jääb üsna Vändra alevi külje alla.
Kesknädalal lendavad üle Rätsepa küla põldude lõuna suunas luiged. Vanarahvas teab: luiged lähvad, lumi taga.
Ritsu peremees Heitti Sosi on sõitnud linna kombainile varuosa hankima, pereema Merje hooleks on kodus pesamuna, 11kuune Keili. Vanemad lapsed Kairi, Kerli ja Kaur ajavad koolis tarkust taga.
"Mis meil siin on? Elu nagu maal ikka, üks töö ajab teist taga," kostab pereema. "Ja lastest on sirgunud juba väga suured abilised, löövad käed külge, kus vaja."
Pisi-Keili veel traktori pedaale tallama ei ulatu, aga isaga koos istuvat ta uhkelt suure töömasina kabiinis. Nii räägib ema, tõstes tüdruku erkpunase mänguasja rooli taha ja kutsudes valge-hallikirju kiisu talle uudistamiseks lähemale.
Taamal jõekaldal on kummuli kollased kanuud nagu viide sellele, et Ritsu talupidajad tegelevad veematkajatega. Jutu loodusturismile veeredes möönab Merje Sosi, et selle teenuse kasutajaid on olnud tänavu varasemast oluliselt vähem. Mis parata, majandussurutis.
Aga külakorda käiv vallapäevade korraldamine jõudis läinud suvel 20 küla hulgast Rätsepale ja et Ritsul on rajatud nii palli- kui parkimisplatsid, lõkkekohad ja läbi mõeldud matkamisvõimalused, hüüti vallarahvas siia kokku.
Laks viljahinnaga
Kolhoositöö kadumise järel Ritsul paarist hektarist põllumaast alustanud Heitti Sosi talus on haritava maa pindala suurenenud ligi 300 korda. Seal andsid hea saagi nisu, kaer ja raps. Aga nagu nöök kukkusid teravilja kokkuostuhinnad sügiseks kolinal.
"Rapsi on veel võtta, viimased päevad põllul, aga hind on langenud eelmise aastaga võrreldes krooni võrra kilolt," räägib peremees, kellel nutusest seisust ai- tab välja tulla talu kolmas tootmisharu, riske hajutav metsandus.
Talul on paarsada hektarit metsa, kõrvalhoonete ehitamiseks vajalikud lauad saab oma rohelise kulla arvelt. Korralike tootmishoonete kõrval majandusõues on talumetsast pärit materjalist paksust lauast pingid, püstkoda ja külalistemajad, aasta läbi kasutatav peomaja.
"Metsavaldkond on põllupidamisele toeks, ühelt poolt saab saematerjali, aga ka kütet enda kuivatisse, õhu eelsoojenduseks," räägib Heitti Sosi, kes nagu tema tarmukas kaasagi kinnitab, et maal ajab üks töö ikka teist taga.
Uue aasta eesmärgid tuleb tootmistalus nagu korralikus ettevõttes paika panna juba nüüd, sügiskünniga saavad plaanitud tulevased külvipinnad kodumaise teravilja hinnamõõnast hoolimata.
Veetee ääres
Rätsepa küla Soomaa rahvuspargi eeskojas on saanud mustkattega tee ja selle võrra lüheneb nüüd autosõitja tee vallakeskusesse ja linna. Taluõuedele viivad aga põldude ja metsade vahelt endiselt kruusateed, millel sügisvihmade järel vaatavad lompidest peegeldusena vastu pilved.
Kauges minevikus, nii kinnitavad kohalikud ajaloouurijad, esitas Amsterdami kaupmees Johan van Wickevoort Rootsi valitsusele Pärnu-Tartu-Pihkva vahelise veetee ehitamise kava. See tee kulgenuks mööda Navesti jõgegi, aga 1652. aastal välja käidud ja ürikutesse kantud mõte jäigi vaid mõtteks.
Selle seiga teadmisest määravam on tõsiasi, et Vahe-Eesti edelaosas suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks 1993. aastal loodud rahvuspark on turismimagnet, mis tõmbab kohale huvilisi üle maakera.
Piirkonna ettevõtjad on üha enam seotud Soomaa rahvuspargi ettevõtmistega, sest üks teenus täiendab teist ja saab hoogu teadmisest, et 390ruutkilomeetrine maismaatükk on tunnistatud Euroopa põlislooduse kaitseks moodustatud kaitsealade PanParks-võrgustikku kuulumise vääriliseks.
Navesti jõgi, üks kolmest rahvuspargis viienda aastaaja ehk üleujutuste põhjustajast, jääb turismiharu edendava Ritsu talu maade vahel loogeldes üsna kõrgete kallaste vahele, millest vesi üle ei tule.
Talud nagu nööbid
Vahepeal väikekülade kokkunimetamisega Puista ja Määranõmme külana kaardile kantud Rätsepa esimesed talukohad rajati pärast Põhjasõda ja võivad oma alguse arvata kolme aastasaja taha.
Põline Ritsu talu on välja kasvanud hoopis Tohera külast, kuid piiride muutmise järel jäänud naaberkülla.
Nüüd säravad sügiskirjude vahtrate ja kuldsete kaskede vahelt paistvad hooned nagu nööbid, mille lihvimiseks on põlvkondi järjepidevat tööd tehtud, ikka lootusega, et homne päev tuleb parem.
Rätsepa küla taludes käies ja nende pidajatega rääkides sai taas kord kinnitust elujõud ja teha-tahtmine, mis muudab väärtuseks eelkäijate rajatu.
Põnka puhketalu pakub kauni looduse rüpes valgusteraapiat
Vanaisa saadud asunikukohas enne sõda ehitatud talu nagu nukumajaks ümber ehitanud Marika Laidna ütleb, et on oma perega otsustanud: siit peab kujunema nii sissetulekuallikas kui piirkonnale kasulik koht.
Tartu ülikoolis ärijuhtimise eriala lõpetanud ja projektide kirjutamises kindlalt orienteeruv pärnulanna on südameasjaks võtnud vanavanemate kohas kannad taas sügavalt maasse suruda. Selle nimel on naise onu surma järel aastaid tühjana ning kõigile tuultele valla, nüüd Rootsi punases ja valgete aknaraamidega stiilses majas silmanähtavalt palju tehtud.
"Loodus- ja maaturism on meie tegevusvaldkond, siin on hästi vaikne ja metsloomad ümberringi, neid võib näha igal ajal," seletab ametlikes kirjades Põnka puhketalu perenaine Marika Laidna.
"Eeldame, et siia tuleb see kontingent, kes teab, mis on loodus- ja maaturism," märgib Marika tugev õlg tema plaanide tegelikkuseks saamisel Raivo Olesk, kes on Pärnumaa ettevõtlusinkubaatori juhataja.
Internetist leheküljelt www.ponkaland.com leiab puhketalu kohta vajalikku infot. Seal on kirjas, et Põnkalt saab tellida kanuumatku, jalgsi- ja rattamatku, looduslikku kalapüüki, fotografeerimist ja palju muud põnevat.
"Jääme Soomaa rahvuspargi piirile, teeme Soomaa Turismi kaudu koostööd piirkonna ettevõtjatega," mainib Põnka perenaine ja tema kaasa Raivo lisab, et oluline tähis kogu koostöövõrgustiku avardumisel on Soomaa rahvuspargile omistatud Pan-Parksi sertifikaat.
See tähendab Euroopa põlislooduse kaitseks moodustatud kaitsealade tingimustele vastamist.
"See on kõva medal Eestile," kinnitab Olesk piirkonna võimalustele hinnangut andes.
PanParksi sertifikaat tähendab suurenevat rahvusvahelist huvi, kuigi Soomaa teedel (kaasa arvatud Rätsepa küla vahel) sõites jääb vihmastel sügispäevadelgi silma rattamatkajaid, kes ilmselgelt riigipiiritagust päritolu.
"Oleme 35 protsenti oma ideedest jõudnud teoks teha, paari aastaga," kostab Marika Laidna. Kolmandik teokstehtud plaane tähendab, et sisustatud on seminariruum ja köök, majutuskohad ja mõeldud tervikteenindusele.
"Teeme hästi palju koostööd Soomaa teiste turismiettevõtjate ja rahvuspargiga, meil on ühiselt välja töötatud valmispuhkused, mida müüme, meile on abiks siinkandis ja kaugemalgi teada-tuntud mees Aivar Ruukel," selgitab Olesk.
Puutumatus looduses on võimalik turundada sedasama loodust kui väärtust.
"Üks võimalusi on valgusteraapia," lisab pere meespool kerge muigega, kuigi tema öeldul on tõsi taga. Valgusteraapia tähendab looduslikku valgust, mille nautimist ei sega tänavavalgustuslambid, neoonkirjad või autotuled.
Huvi eheda looduse vastu on ilmutanud mitme välisriigi kodanikud, keda Põnka puhketalu katuse all majutatud. Aga huvi on tundnud Berliini filmigruppki, kes just siit rõdult filmis Soomaa päikeseloojangut. Ligi tunni, kuigi vaatajani jõuab vaid seitse sekundit. Esilinastus on Brüsselis, Euroopa Liidu südames.
Puulehed täidavad Talvikul kalatiiki
Pärnumaa ja Tori valla ühe kaunima maakodu Talviku talu perenaine Eha Talviku tuleb tühja käruga hoogsalt aiasügavikust, endal muhe nägu ees ja rohelised igailmakummikud jalas.
"Täidan mehe kalatiiki, üle kümne aasta juba, et seda õue pealt likvideerida, aeg on teised pöörded teinud, kalameest enam ei ole," teatab tulija ja jätab käru rehaga uue lehehunniku riisumise ootele.
"Meie maa hakkab sealt puude tagant ja lõpeb jõega, oma kolm-neli hektarit, niidu all on poolteist. Vanasti olid loomad ja loomaaiad, polnud muret," seletab perenaine, kes Lõuna-Eesti kuplite vahelt tulnuna tundis end Pärnumaa madalate põldude vahel esialgu võõrana.
"Navesti on ilus ja kaunis, see hoiab mind siin, mul on õnn olnud maal elada, üle 40 aasta tagasi saime selle ehituskoha siia. Noorena ma ei osanud hinnata, aga nüüd tunnen lausa iga päev rõõmu, kui ilus see loodus siin
on," viitab mehe perekonnanime järgi kohanime saanud talu perenaine käänduvale jõele. Põliste kaartide järgi on need olnud Viinahaua talu maad, mis jaotati.
Eha mehest õllemeister Reinust räägib külarahvas toredaid lugusid. Ja imestab siiani, kuidas Rein talvel Navesti peal jääkuubikuid saagis ja neid saepuru alt jaanipäeva järelgi hüva rüüpe jahutamiseks välja taris. Ühtegi kolhoosipidu, pulma ega juubelit ei peetud muu kui Talviku Reinu pruulitud koduõllega.
"Loodan laste peale, ehk tulevad tagasi ükskord, juba suurest linnast tulid siia kodu lähedale," ütleb Eha Talviku, lükkab kummikud jalast ja kutsub õunakooki maitsma.
Kivipõllu talu lõpetas lehmapidamise
Kivipõllu talu peremees Juhan Juurikas astub tõsise näoga vastu pooleli puuriida juurest. Muret ei tee talle halud, vaid teadmine, et nädal tagasi läksid tapamajja talu seitse lehma ja kaks vasikat.
"Pool aastat oleks ehk veel pidanud, aga tervis ütles üles," räägib hallipäine peremees. "Piimavedamisega meil muret ei olnud, läks Seljale ühistu meiereisse, heingi sai tehtud. Nüüd on nii, et kes tahab, tulgu järele."
"Lehmad panevad aja kinni," kostab Juhani kaasa Maima jutu sekka. "Tahad õhtul kontserdile minna Tori kirikusse, aga ei saa: meil hakkab kell seitse "laudalüürika"."
"Las me puhkame natuke, siis vaatame, kus poole jooksma hakkame," muigab Kivipõllu perepoeg, kes maaparandajana Vändra koondises tööd rühmates üleliidulistel võistlustel 100 meetri drenaaži panemisega neljandaks tuli.
Vasikakasvu koer Sammi on solvunud, et keegi temast välja ei tee.
"Ma ei tea, millest see Kivipõllu nimi, siin pole põllu peal sellist kivigi, millega koera visata," muigab perenaine.
Metsavahikoha jagunemisest algab Vanatoa talu lugu
Vanatoa talu peremees Lembit Link ei tea Navesti kaldal näidata paika, kus omal ajal oli künkal väike maja, kus elanud rätsepmeister külale nime andis. Küll näitab ta oma sünnitalu otsaseinas kohta, millest sõja ajal pommikillud nagu kuulid läbi lendasid.
See oli 1944. aastal Vene lennukilt alla visatud pomm, mis tabas taluaita ja selle maa pealt pühkis, ülejäänud "kost" kukkus jõkke ja kartulipõllule.
Aegade alguses siinmail asunud metsavahikoha pärijate vahel neljaks jagamisest algabki Vanatoa, Uuetoa, Küti ja Künka talude lugu. Nii võib Lembit Link öelda, et ta on siin seitsmes põlv.
Eelkäijad on olnud tegijad mehed, kes arendasid talupidamist ja jõudsid olla, nagu näiteks 1936. aastal peremeheks saanud Johannes Link, kes oli Pärnu majanduse ühistu, Jõesuu piimaühisuse, Rätsepa masinaühisuse ja turbaühistu liige.
Kui tuli kollektiivmajapidamiste sundloomise aeg, asutati Rätsepa külas üks Pärnumaa esimesi kolhoose, juba 1948. aasta märtsis.
"Esialgu polevat asi hull olnud, siis hakkas mõjuma see, et nende tööde jaoks, mida peremehed muu töö kõrvalt tegid, pandi ametisse eraldi inimesed: esimees, brigadir, aidamees, varustaja, raamatupidaja. Need, kes jäid lauda- ja põllutööd tegema, ei jõudnud kõike teha, ja kes vähegi sai, läks mujale tööle," kirjutab Lembit Link kodukülast koostatud ülevaates.
Vahepeal lagunesid tühjaks jäetud või võõraste kätte jäänud põlised talumajad.
Uue Eesti aja saabudes moodustati 1993. aastal Rätsepa taluselts, et muretseda ühiselt kolm traktorit, liikurniiduk, haakeriistu ja naabritega Riisa külast kahasse kombaingi.
Sellestki ajast on taas palju vett merre voolanud.
"Rätsepa küla suurim väärtus on ilus ja puhas loodus, samuti inimesed ja nende armastus kodukoha vastu," ütleb Tori vallavanema Enda Lingi abikaasa, põliskohalik Lembit Link, kes teenib leiba Viira koolis.
Allika peremees ehitas jõe kohale rippsilla
Viira kooli juurest otse üle rippsilla Rätsepa külla Allika talu maile jõudnu peab ütlema tänusõnu Mihkel Tiitusele, tõsi, seda saab teha vaid mõttes. Põhjust annab üle Navesti toov 67,5 meetri pikkune rippuv ühendustee, mille ehitamise mõte tiksus lapsepõlvest alates Mihkli peas, kuni ta selle 1968. aastal kohalike külameestega ja arhitektist tütre Liidia Jäätma projekti järgi valmis ehitas. Nii leevenes mehe hingetrauma, mille ta sai jõest läbitulekul uppunud koolivenna kaotusega.
Eesti pikima rippsilla ehitamisest võib Allika talu perenaine, Viira kooli inglise keele õpetaja Kadri Tiitus põhjalikult rääkida. Lisades, et selle sillata tuleks tal töökohta jõudmiseks teha maanteed pidi kuuekilomeetrine ring nagu Rätsepa küla teistelgi elanikel, kel Jõesuu poole asja. Kas poodi, raamatukokku või rahvamajja.
"Need sillaotsad on algusest peale jäänud, aga puitosa on mitu korda remonditud, valla abiga," seletab perenaine ja nõjatub kodupoolses sillaotsas käsipuule.
Vajalikud materjalid sügaval nõukogude ajal hangiti käibiva raha, pudeli viina eest, tarvilikku metalli saadi Ida-Virumaalt ja töömehedki, näiteks keevitajad, räägiti kange vedeliku lubamisega ära. Aga tööd tehti nii korralikult, et sillad sammaste vahel ühendavad jõekaldaid neljas külas.
Allika Mihkli tütar Liidia kujundas Viira kooli 125. aastapäevaks märgi, mille lõpetajad kinnitasid esimest korda rinda 1983. aastal. Kunagine riigikogu liige, siseministri nõunik Kadri Jäätma on aga ajakirjanduse vahendusel rääkinud soojade sõnadega oma ema kaunist lapsepõlvekodust Navesti kaldal.
Allika Mihkli algatusel ja osavõtul on 1975. aastal ehitatud Jõesuu rippsildki, see viib üle Pärnu jõe Jõesuu külast otse Muraka külla.
"Kaks rippsilda, need on talle nagu vägevad mälestusmärgid," kinnitab Kadri Tiitus ja sammub läbi sügisvärvides avara taluõue jalgrada pidi maja poole, möödudes arhitekti käega kujundatud omapärastest kõrvalhoonetest.
Talupojamõistusega tehtud Allika (Viira) rippsilla kohta võrdluseks, et Mihkel Tiituse tehtu on ligi poole pikem Eesti tuntuimast, Viljandi lossimägede rippsillast (pikkus 50 meetrit).