Nobeli kirjanduspreemia omistamine kirjanik Herta Müllerile oli ühtlasi väärikas ja ootamatu otsus. Paraku on tänavuse laureaadi looming eestlastele tundmatu, ehkki teemad, millest ta kirjutab, peaksid olema meile lähedased.
Kommentaar: Eestlastele lähedane Herta Müller
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastne nobelist on sündinud 17. augustil 1953 Rumeenia ajaloolises piirkonnas Banatis, kus vähemuses on etnilised sakslased. Müllerit loetakse kõigepealt saksa kirjanikuks, kuna ta elab Saksamaal ja on alati kirjutanud oma ema- ehk saksa keeles.
Herta Müller kirjeldab oma teostes Rumeenia sakslaste kildu, kes on elanud kui müüri taga, olles ühiskonnast välja tõugatud ja kahtluse alla seatud. Müller on sellele kõrvale heidetud vähemusele andnud hääle ja kirjutab nende ajalugu.
Pärast 1945. aastat küüditati saksa vähemus uutest sotsialismiriikidest NSV Liitu, teiste hulgas Herta Mülleri ema.
Ülikooliõpingute ajal Timisoaras 1973-76 osales Herta Müller aktiivselt Banati rühmas, kes võitles sõnavabaduse eest. Samal ajal alustas ta kirjutamisega.
Pärast teose "Druckender Tango" ("Masendav tango") ilmumist 1984. aastal ja osalemist Frankfurdi raamatumessil, kus ta rääkis Rumeenias valitsevast diktatuurist, keelati tema raamatute avaldamine.
Müller sattus Rumeenias julgeolekupolitsei Securitate järelevalve alla ja langes kiusamise ohvriks. 1987. aastal põgenes ta Saksamaale ja asus elama Lääne-Berliini. Saksamaal algas Mülleri loomingu avaldamine.
Kuuludes Rumeenias vähemusse, kus inimese individuaalsusega niikuinii ei arvestata, muutus Müller koormaks iseendale. Ta kirjeldab, kuidas Ceausescu ajal õppisid lapsedki põlgama selliseid nagu tema. Müller oli režiimi silmis vaenlane ja kaasinimestele, kes teda jõhkrusega kohtlesid, kahtlane kuju.
See, millest Müller oma raamatutes kirjutab, on juhtunud Euroopa lähiminevikus.
Pärast Nobeli kirjanduspreemia laureaadi avalikuks tulekut Berliinis antud pressikonverentsil mainis Müller mitu korda kommunistliku Rumeenia diktatuuri: "Tunne olla jälitatav on mul veel alles. Mu probleem on mineviku rasked katsumused ja minu moodus nendega toime tulla on neist kirjutada. Olen võimeline kirjutama ainult sellest, mida olen ise kogenud."
Keegi ei kahtle, et Müller oskab oma kogemusi väljendada.
Maailm, mis avaneb äsjase laureaadi raamatutes, ei ole ilus. Rootsi Akadeemia alaline sekretär Peter Englund on öelnud: "Herta Müller on ainulaadne. Ta keel on fantastiline, erakordselt täpne. Ja tal on, millest jutustada. Müller räägib kodutusest ja võõrastusest, oma emast, kes kunagi ei soovinud meelde tuletada, mida ta oli üle elanud Nõukogude laagrites."
Kui Rootsi akadeemia valmistus 2001. aastal tähistama Nobeli preemia 100. aastapäeva, taheti erilist tähelepanu pöörata nii-öelda tunnistaja-kirjandusele. Konverentsil osales Müllergi, kes rõhutas oma ettekandes sõnade võimetust inimeste elu korda seada.
Maailma ihaldusväärseima kirjandusauhinna omistamine Herta Müllerile on jõuline sümbol. Ta on suurepärane näide, kuidas kõrgkultuur võib seista vastu inimvaenulikkusele. See on üks põhjusi, miks kirjanduspreemia määramine Müllerile südant soojendab.
Herta Mülleri teoseid on tõlgitud üle 20 keelde, ta on pälvinud üle 20 kirjandusauhinna. Tutvus vastse nobelisti teostega seisab Eesti lugejal alles ees.