/nginx/o/2017/11/06/7286879t1hde81.jpg)
Kuulun sellesse põlvkonda, kes end lauluga vabaks võitles. Ja vabadusel on omad sümbolid. Pärnakate jaoks on sümboliks olnud keset linna asuv kasarmu ja meie oma riigi mundrit kandvad sõjaväelased. Ligi 20 aastat sai tunda rõõmu tänaval marsisammul liikuvatest või rannaluidetel jooksvatest sõdurpoistest. Kui vedas, tõusis suunurk naerule emakeelse marsilauluga sammuvaid noorsõdureid nähes – ikkagi 50 aastat võõrvõimu ja võõraid mundreid tillukeses Eestis seljataga.
Lasteaedades ja koolides tegid oma isamaalist kasvatust pataljoni ohvitserid. Linna üldsus austas major Margust Rebast “Pärnu aasta mees 2006” tiitliga. Eesti Vabariigi aastapäevadel ja olulistel tähtpäevadel korraldati linnarahvale kaitseväge ja militaarvaldkonda puudutavaid üritusi.
Toimusid relvanäitused, tähtpäevadele pühendatud avalikud esinemised ja üritused, et selle kaudu kasvatada kaitsetahet ja isamaa-armastust. Osalemine omavalitsuse töös oli loomulik ja endastmõistetav nagu ka koostöö jumalakodadega nii Pärnus kui Eesti sõjameeste mälestuskirikuga Toris.
Nüüd on see juba minevik. Mingi turvaelement on maakonnast kadunud, kuigi on antud teada, et pataljon on ümber nimetatud Lääne kaitseringkonnaks ja pärast Gruusia sõda on Eestis ümber hinnatud kaitseväe roll Eestis just nähtavuse suurendamise suunas. Oleme ju Euroopa piiririik ja Pärnu pole mingi tagala, vaid piirilinn Euroopa kontekstis. Kuid kaitsevägi on Pärnumaal pugenud kivi alla nagu vähk, seda pole näha ega kuulda.
21. novembril saab meie pataljon 92aastaseks, seda enne, kui Eesti Vabariik sellesse vanusesse jõuab.
Pärnu linnal on tähtis roll sõjaväeosa saatuses. Nimelt tellis Pärnu linnavalitsus kasarmud, mis said valmis 1905. aastal ning kandsid tookord nime Krasnojarski kasarmud. Siis olid kasarmus võõrväed.
Eesti kaitseväe loomise alguseks saab lugeda 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järgset “segadust”. Tookord sai üheks esmaseks mureks Eesti rahvaväe loomine.
17. novembril sai alampolkovnik Johan Puskar l. diviisi staabis kindralmajor A. Tõnissonilt käsu sõita Pärnusse ja asuda 6. jalaväepolgu formeerimisele Pärnu-Viljandi suunal.
21. novembri hommikul jõudis alampolkovnik J. Puskar Pärnusse ja asus ülesande täitmisele. Aasta oli 1918 ja alanud oli rahvusväeosade loomine välisvaenlase vastu Pärnus. Oli Vabadussõja eelõhtu.
Punaarmeed võitis Vabadussõjas loodud noor rahvavägi. Kaitsestrateegiast ja taktikast olulisem oli rahva tärkav lootus, enesekindlus ja kaitsetahe.
Viimased ei tekkinud üleöö. Järk-järgult väikeste õnnestumistega rindel ning läbimõeldult ja põhjalikult elluviidud kaitseväge ja kaitsetahet kasvatava tööga. Rinde konteksti käsitledes – tööga tagalas.
Tagala ja kaitsetahte tähtsust mõisteti siis ja mõisteti 1992. aastal, kui taasiseseisvumise järel Eesti kaitseväe asutus taasloodi Pärnusse. 13. juulil 1992 võeti Nõukogude Liidu relvajõududelt üle Lembitu kasarmute kompleks Tammsaare puiesteel. Sinna paigutati Eesti riigi esmaseks kaitsevõimeks loodava reservarmee väljaõpetatavad ajateenijatest sõdurid.
Ja siis hakkasid poliitikud rääkima palgaarmeele üleminekust Eestis ja Pärnu garnisoni sulgemisest.
Gruusia sõda pani poliitikutele aru pähe ja palgaarmeest Euroopa piiririigis enam ei räägita. Maakonna rahvas astus pataljoni sulgemise vastu ja kogus rahvaalgatuse korras allkirju Pärnu pataljoni ja ajateenistuse jätkamiseks. Ajateenistus on nüüd mujale suunatud.
Nüüd on pataljon ümber nimetatud Lääne kaitseringkonnaks. Tegelikkuses peaks olema tegemist vastutuspiirkonna suurenemisega, mille loogiline seletus on kaitseväe nähtavuse suurenemine nii Pärnumaal, Läänemaal kui saartel.
Aga loogikaga pole mingit pistmist olukorras, kus isegi pärnakate turvatunne on taandunud.
21. novembri eelõhtul küsin ma: mis on juhtunud kaitseväega Pärnus?
Ajakirjandust läbiv uudis kaitseväe mittekadumisest Pärnu piirkonnas ja Lääne kaitseringkonna moodustamine on ainuke positiivne uudis 2008 aastast. Järgnev on kõik aga üllatav.
Ei ole märgata enam avalikku riigikaitset edendavat ja tutvustavat tegevust piirkonnas. Kuhu on kadunud silmapaistev koostöö omavalitsustega?
Miks ei kajastata enam riigikaitse valdkonna tegevust kohalikus meedias? Miks ei ole märgata koostööd kaitsetahet edendavate kolmanda sektori organisatsioonidega? Ja kuidas suhtuda ajaloolistest kaitseväge teeninud Lembitu kasarmutest loobumisse?
Kus on Pärnumaad, Läänemaad ja saari hõlmav asutus, mis pidi veelgi mastaapsemalt kujundama ja ellu viima kaitsetahte kasvatamist ja arendamist piirkonnas?
Millega te tegelete, Lääne kaitseringkonna sõjaväelased?
Minu ootus praegusele kaitseministrile Jaak Aaviksoole on Pärnus toimuv ümarlaud sõjaväeosa sõpradele, kus saaks vastused kõikidele lahtistele küsimustele.