Politseinike suhtumine sõltus ülema tutvustest

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kunagine kõrge politseiametnik Gunnar Suur ja tema kaitsja Janno Kuusk protsessil, kus paljud Pärnu politseinikud tunnistusi annavad. Foto: Urmas Luik

Altkäemaksu võtmise süüdistusega kohtu all kunagine kõrge politseiametnik Gunnar Suur ei käskinud oma töökaaslastel midagi teha. Ta üksnes korraldas asjad nii, et talle raha laenanud ja autosid liisinud inimesed saaksid oma tahtmise.

“Teie, mendid, peate valvama, et ma saaks rahulikult juua!” praalis üks liisingutöötajaid Tallinnas raekoja platsil. Tema suhtes algatati politseinike solvamise tõttu kriminaalmenetlus, mis lõpetati, kui liisingutöötaja oli politseinikult vabandust palunud.

Solvangut taluma pidanud politseinikule helistas esmalt liisinguametnik ja siis Suur. “Suur ütles, et keegi tuleb kokku saama ja ta loodab, et me saame omavahel läbi,” tunnistas politseinik kohtus.

Politseinik ja solvaja “said omavahel läbi”, sest Suur palus kolleegil endale vastu tulla. “See on muidugi sinu otsustada,” ei unustanud ta telefonivestluses rõhutamast.

Millal muutub teene kuriteoks?

Kas kolleegilt teene palumine oli seaduslik või ei, peab otsustama kohus. Kohtuistungil tõendeid tutvustanud riigiprokurör Steven-Hristo Evestus näitas, et Suur sekkus võõrasse kriminaalasja endale soodustingimustel autosid liisinud Hansaliisingu Lääne-Eesti regioonijuhi Joel Miti palvel, kes tuttavat hädast välja üritas aidata. Suure kaitsja Janno Kuusk selgitas, ei Suur ei käskinud kolleegidel midagi teha ning kriminaalmenetluse lõpetamine oli iseseisvalt otsuse langetanud Põhja prefektuuri uurija Helen Palloni otsus.

“Ma aitasin tal üht sõpra ka, üht /…/ venda,” rääkis Suur teises pealtkuulatud telefonivestluses. “See oli ikka päris kõva mees. Aga on olnud juhuseid, kus ma pole saanud aidata. Asjade kokkulangemised ja nii edasi.”

Politseinikuna teadis Suur hästi, mida on ja mida ei ole võimalik muuta. Kui politseipatrull Pärnus Raeküla kaupluse juures urineerinud Mitti tülitas, helises peagi patrullpolitseiniku telefon. Suur selgitas, et tegu on normaalsete inimestega, ja soovitas mitte väga karm olla.

Kohtus selgitas patrullpolitseinik, et otsus suulise hoiatusega piirduda oli tema enda sisemine veendumus. Algul teda küll häiris, et ilmsete joobetunnustega urineerija ei tahtnud dokumente näidata, aga hiljem sai selgeks, kellega tegu.

Tulevased urineerijad peaksid arvestama, et patrullpolitseinikule tuleb otse helistada. Kui ulatada võõras telefon ja väita, et keegi soovib teiega rääkida, keelduvad politseinikud telefoni vastu võtmast.

Ausa tööga võib rikkaks saada

Politseinikud vajavad aega, et juhtunus selgusele jõuda. Kui ööklubisse Mirage kutsuti politsei, ei tundnud korravalvurid huvi, kas kaklusesse sattunud Mitt oli ründaja või kannatanu. Tal pandi käed raudu ja sõidutati asjaolude selgitamiseks politseimajja.

Samal ajal võivad politseinikud väga kiiresti asjaoludes selgusele jõuda. Mitt lasti enne politseimajja jõudmist vabaks, sest vahepeal oli selgunud, et teda ootavad sõbrad, kes suudavad mehe ise koju toimetada. Loomulikult ei tehtud seda ilma Suure selgitusteta.

Veel pole teada, kas kohus peab altkäemaksuks liisingu soodustingimusi, mida võib tõlgendada võtmekliendi soodustustena. Väitele, et liisingumaksed röövisid tema igakuisest sissetulekust poole, paneb Suur vastu oma vara suuruse: kaks korterit Tallinnas, üks Viljandis, üks Pärnus, maja Tartus, ridaelamu Viljandis.

“Ma ei joo ega suitseta, olen eluaeg tööd teinud. Kõik on minu enda nimel. Ühtegi laenu mul tookord polnud ja vara tagas liisingumakseid,” selgitas Suur.

Praeguseks on Suur hea palga politseis kaotanud ja eri inimestele võlgu jäänud. Kohtuistungil tunnistas üks pärnakas, et Suur on talle endiselt 60 000 krooni võlgu.

2005. aasta suvel laenas Suur Sunseti omanikult Olga Aasavilt 40 000 krooni, mis siiani on tagastamata. Prokuratuur peab Aasavilt 40 000 krooni saamist altkäemaksuks, Suur suulise laenulepingu alusel saadud summaks, mida nelja aasta jooksul pole õnnestunud tagastada.

Suur ja Otsalt olid VIP-kliendid

Riigiprokurör Evestuse hinnangul on oluline vaadata, mis 40 000 krooni andmisele järgnes. Kui Skorpion turvateenuse Sunset Clubile ootamatult üles ütles, helistas Aasav Suurele ja palus abi. Kõik see toimus vähem kui nädal pärast laenamist.

Kuigi Suur teadis, et politseinikel on keelatud kõrvaltööd teha, läks ta “Watergate’i” ajal Tammsaare sõjaväeosas lõunastavate julgestuspolitseinike juurde ja pakkus neile peagi saabuval vabal nädalal lisateenistust. “Arvasin, et suured ülemused teavad,” põhjendas üks julgestuspolitseinikest ebaseadusliku lisatööga nõustumist.

Asi tuli välja, julgestuspolitseinikke karistati noomitusega ja nad jäid preemiatest ilma. Suure jutu järgi polnud Sunseti turvatöö midagi erilist. Tema väitel kohtas näiteks “Õllesummeril” sageli politseinikest turvamehi ja mitu Pärnu politseinikku on Pärnu baarides salaja turvateenust osutanud.

Kohtuistungil tuli avalikuks, et Suur ja Lõuna-Eesti kunagine politseiprefekt Aivar Otsalt kuulusid Sunset Clubi VIP-kaardi ligi 300 omaniku hulka. Kaart garanteeris tasuta sissepääsu ja kümneprotsendise allahindluse. “Aga ma ostsin pileti ega kasutanud seda kaarti,” pareeris Suur.

Suure kaitsja Janno Kuuse sõnutsi saab Suure tegevusele politseinikuna küll etteheiteid teha, kuid need on moraalsed.

Evestus peab Suure käitumist kriminaalkuriteoks. “Meil on vaja saada selgust, mis põhjustel politseiametnik saab sekkuda väärteo- ja kriminaalmenetluse käiku, andmaks korraldusi isikute suhtes, kellega teda seovad rahalised suhted,” lausus riigiprokurör.

Kohtuistungi põhjal ei saa teha järeldust, nagu olnuks Eesti politsei neli aastat tagasi üdini korrumpeerunud. Vastupidi: kaitsepolitsei hoidis kolleegide tegudel silma peal ja pealtkuulatud telefonivestlustest selgub, et kõik Pärnu politseinikud polnud kaugeltki tuttavatele teeneid osutav sõpruskond. Suure väitel hakati talle kätte maksma pärast seda, kui ta ühel kaitsepolitseinikest käeluu murdis.

Pärnu maakohus arutab Suure vastu tõstatatud süüdistusi tõenäoliselt aasta lõpuni.