Sõna ”ajalooline” kasutatakse ülemäära sageli. Kuid 1. detsember 2009 läheb Euroopa Liidu ajalukku kui päev, mil jõustus Lissaboni leping ja lõppes pea kümme aastat kestnud arutelu. Leping muudab ELi senisest demokraatlikumaks ning suurendab oluliselt Euroopa Parlamendi volitusi. Parlamendi õigusloome- ja eelarvevolitused peaaegu kahekordistuvad.
Volituste suurendamise üks tähtsamaid valdkondi on ühine põllumajanduspoliitika. Siin otsustavad parlamendiliikmed esimest korda koos liikmesriikide ministritega nii põllumajanduse õigusaktide kui kulutuste üle. Kulud moodustavad pea 40 protsenti ELi eelarvest. Sama kehtib liidu kalanduspoliitika kohta.
Euroopa Parlament saab liikmesriikide ministritega otsuseid langetada sellistes tähtsates valdkondades nagu justiits- ja siseküsimused (sisseränne ja varjupaiga pakkumine, sealhulgas taotlejate vastuvõtmise tingimused) ning rahvusvaheline kaubanduspoliitika. Parlamendiliikmete arvamus saab ministrite omaga võrdse kaalu ELi tõukefondide raha kasutamise puhul.
Juba enne volituste suurendamist oli Euroopa Parlamendil ministrite nõukoguga kaasotsustamisõigus paljudes valdkondades, nagu ELi ühtne turg, keskkond, transport, tööhõive ja arengupoliitika.
Lepinguga täiustatakse meie maailmajao juhtimist, suurendades kodanike ja liikmesriikide parlamentide mõju ELi toimimises.
Lissaboni leping annab inimestele ELi otsustusprotsessis varasemast suurema sõnaõiguse. Näiteks luuakse lepinguga Euroopa kodanike algatus, mis võimaldab miljonil kodanikul, kes esindavad arvestatavat hulka liikmesriike, pöörduda otse Euroopa Komisjoni poole, et too esitaks õigusakti ettepaneku ELi pädevusse kuuluvas valdkonnas. Selline otsene osalus peaks kodanikke üha mõjukamate Euroopa institutsioonidega tihedamalt siduma.
EL on Euroopa, mis põhineb kindlatel väärtustel nagu vabadus ja solidaarsus. Leping edendab liidu väärtusi, tuues põhiõiguste harta Euroopa esmasesse õigusesse ja tagades nii Euroopa kodanike kaitse. Harta on garantii, et liidu institutsioonid ega õigus ei saa rikkuda inimõiguste põhistandardeid. Euroopa institutsioonid peavad neist kinni pidama. Euroopa Parlament toetab hartat kindlalt, ehkki Ühendkuningriik, Poola ja Tšehhi Vabariik said läbirääkimistel loobumisklausli. See näitab ELi paindlikkust ja austust mõnele liikmesriigile tundlike küsimuste vastu.
Meie EL, mis koosneb pea 500 miljonist inimesest, saab senisest parema demokraatliku vastutuse süsteemi, mille kohaselt iga õigusakt peab kõigepealt läbima liikmesriikide parlamentide kontrolli ja seejärel saama heakskiidu nii ministrite nõukogult, mille liikmed peavad aru andma nendelesamadele parlamentidele, kui Euroopa Parlamendilt, mille kodanikud on otsestel valimistel valinud ennast Euroopas esindama.
Sellist kontrolli, mis peaks muutma ELi läbipaistvaks ja suurendama aruandekohustust Euroopa kodanike ees, ei ole üheski teises rahvusvahelises struktuuris.
Lissaboni leping võimaldab Euroopal oma kohustusi maailmas senisest tõsisemalt võtta. Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (mul on hea meel, et selle koha sai naine, nagu ma soovisin), kellele on abiks äsja loodud Euroopa välisteenistus, saab liidu seisukohti kogu maailmas selgelt väljendada. Paruness Cathy Ashtonit kui Euroopa Komisjoni asepresidenti ootab jaanuari teisel nädalal kuulamine Euroopa Parlamendis, et hinnata tema sobivust uuele ametikohale.
Olen veendunud, et uus hääl, mida toetab tugev Euroopa välisteenistus, kus on ühendatud Euroopa riikidevahelise diplomaatia kogemus ja ühenduse pädevus, muudab meie välispoliitika oluliselt tulemuslikumaks, kui see on siiani olnud. Arvestades ELi kriisijuhtimismissioonide kasvavat hulka kõikjal maailmas, ootab Euroopa Parlament paruness Ashtonilt läbipaistvuse ja aruandluse tagamist, nagu on meie kohus.
Liidu välistegevus on tihedalt seotud energiavarustuse ja -julgeolekuga. Lissaboni leping sisaldab energiapoliitika peatükki, mis muu hulgas hõlmab energiavarustuse solidaarsust, mille pärast väga paljud eurooplased muret tunnevad. ELi poliitika eesmärgid on kristallselged: edendada energia siseturgu, ühendada energiavõrgud ja tagada varustus. Leping paneb aluse väga vajalikule ELi ühisele energiapoliitikale, mina nimetaksin seda Euroopa energiaühenduseks.
Läinud aasta jaanuaris lahvatas Vene-Ukraina gaasitüli, mis jättis mitu Kesk- ja Ida-Euroopa riiki (eelkõige Bulgaaria ja Slovakkia) keset talve kaheks nädalaks gaasita. Me nägime, mida liidu poliitika puudumine võib kaasa tuua. Mingis mõttes oli tegemist 2006. aasta jaanuari sündmuste kordumisega. Lepingus sätestatud energiapoliitika arendamine on seepärast tähtis, vajalik ja mulle südamelähedane. Eurooplased ei pruugi mõista kõiki geopoliitika üksikasju, kuid nad saavad aru, kui nende kodudes, haiglates ja koolides on küte välja lülitatud.
Lissaboni leping ei ole eesmärk iseeneses, samuti pole see täiuslik: see on parandatud eeskirjakogum liidu poliitika kujundamiseks. 20 aastat pärast demokraatlikke muutusi Kesk- ja Ida-Euroopas võin esimese sellest Euroopa osast pärit Euroopa Parlamendi presidendina uhkusega öelda, et meil on nüüd demokraatlik ja tõhus eeskiri, mis võimaldab täita 27 (varsti võib-olla 28 või 29) liikmesriigi kokku 500 miljoni elaniku soove.