Peeter Kreitzberg: Haridus ei salli segadust

, riigikogu liige (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Kreitzberg.
Peeter Kreitzberg. Foto: Peeter Langovits

Eesti haridus on selleks liiga hea, et lükata ta kiirustades seiklustesse, mille tagajärgi keegi ette ei näe. Iga üllas eesmärk võib saada diskrediteeritud läbimõtlemata elluviimise tõttu. Ehk teisiti: kurat peitub detailides.


Kavas olev põhikooli ja gümnaasiumi teineteisest lahutamine ei esita väljakutset üksnes Eesti üldhariduskoolile, vaid kogu meie haridussüsteemile alates lasteaedadest ja lõpetades kõrgkoolidega. Gümnaasiumi funktsioonide ülevaatamine ja ulatuslikud muudatused põhikooli ja gümnaasiumi õppekavades ning õppekohtade arvus asetavad oluliselt senisest teistsugusesse olukorda meie kutseõppeasutused ja kõrgkoolid.



On selge, et meil ei jätku põhikoolijärgseid kutseõppe valikuid, kuigi soovime suurendada kutset õppivate noorte arvu. Pole aga päris selge, kas meie gümnaasiumid jäävad ette valmistama põhiliselt üliõpilasi või samaväärselt kutseõppeasutustesse astujaidki.



Koolireform ja haldusreform


Me pole teinud uute põhikooli ja gümnaasiumide õppekavade analüüsi ega avalikku arutelu. Kas muudatused õppekavades lubavad meile väita, et põhikool ja gümnaasium saavad nüüd täiesti erinevaid üldisi eesmärke täitvateks kooliastmeteks ning see õigustab nende lahutamist?



Või jätkame samas vaimus, kus põhikooli nähakse peamiselt gümnaasiumi eelastmena ja õppekavadki on üles ehitatud nii, et ühed ja samad õpetajad õpetavad nii põhikooli vanemas astmes kui gümnaasiumis? Kas meie õpetajate ettevalmistussüsteem arvestab küllaldaselt põhikooli ja gümnaasiumi eripära? Esmased hinnangud on pigem eitavad.



Kindlasti olnuks parem, kui kogu koolivõrku oleks algusest peale kujundatud maakonna tasandilt. Paljud kallid koolid oleksid jäänud omavalitsuste vahelise võistluse tulemusena ehitamata, sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad poliitilised investeeringud riigikogulaste kodukohtadesse tegemata. Gümnaasiumide arv olnuks väiksem ja nende paigutus Eestis ühtlasem. Veel otstarbekam oleks meie hariduskorraldus siis, kui kogu keskharidus jäänuks riigi korraldada. Nii kutseõppeasutused kui gümnaasiumid oleksid juhitud ja rahastatud palju ökonoomsemalt, vaheseinad nende vahel olnuks õhemad. Kõik see on “oleks” …



Läinud on halvemini, arusaamad ja tavad on sügavale juurdunud. Eestile ebaratsionaalselt mahukasse koolivõrku on tehtud suuri investeeringuid, paljude pooltühjade, kuid sageli võla abil korda tehtud koolimajade ja väikeste valdade olemasolu dikteerib haridust rohkem kui õppijate haridushuvid. Õigus on nendel, kes leiavad, et kooli- ja haldusreform peaksid toimuma korraga. Kas Eesti vajab haldusreformi? Kindlasti, juba ainuüksi hariduse senisest mõistlikuma korralduse huvides.



Tagajärjed tuleb läbi mängida


Põhikooli ja gümnaasiumi teineteisest lahutamine viib põhikoolide võrgu muutumisse. Väga lihtsustatud on ettekujutus, et suletakse maakooli gümnaasiumiosa ja alles jääb põhikool. Ei pruugi jääda, kui õpilaste arv põhikooli astmes jääb sedavõrd väikeseks ja koolimaja pooltühjaks, et koolipidamine muutub võimatuks.



Riigile kui koolide kaasrahastajale peaks huvi pakkuma iga kooli saatus. Mõne kooli reorganiseerimine mõjutab paljude naabruses paiknevate koolide olukorda, sest kuhugi lähevad suletava kooli õpilased nagunii. See mõju ulatub üle omavalitsuste ja maakondade piiride.



Koolivõrk peab otstarbekas olema kogu riigi seisukohast, mitte ainult eri omavalitsusühendustest lähtudes.



Massiivne kriitika põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse suhtes on tekitanud pidevalt uusi käsitlusi. Viimasena käidi välja, et gümnaasiumis peaks olema vähemalt 120 õpilast ning et linna- ja maakooli ei tohi käsitleda isemoodi. Probleem pole ju õpilaste arvus, vaid selles, kas kool suudab täita õppekava ja anda kvaliteetset haridust. Küsimus on seega pigem õpetajate arvus ja ettevalmistuses. Õpilaste hulk määrab praeguse süsteemi järgi koolide riigipoolse rahastamise.



Kindlasti leidub era- ja miks mitte linnakoole, mille rahastamisallikad võimaldavad pidada väiksema õpilaste arvuga gümnaasiume. Kui peamiseks kriteeriumiks kujuneb 120 õpilast, kas siis pidada normaalseks, et paljudes linnakoolides jäävad ühte majja eksisteerima nii põhikool kui gümnaasium?



Peale selle näeb uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ette mitut integreeritud koolitüüpi. Näiteks võivad koos olla gümnaasium ja kutsekeskkool või põhi- ja huvikool. Sellistel juhtudel on ilmselt tegu teistsuguste rahastamismudelitega ja teistsuguse õpilaste arvuga. Ja mõnel pool paiknevad gümnaasiumid teineteisest suhteliselt kaugel, mõnel pool lausa üksteise kõrval. Kas seda peaks arvesse võtma? Arvan, et peab.



Põhikooli ja gümnaasiumi üksteisest lahutamist saab tõsiselt võtta alles siis, kui oleme selle kooli täpsusega läbi mänginud ja näinud ette võimalikud tagajärjed. Seda tuleb ministeeriumil teha koos oma- ja maavalitsustega. Koolivõrk mõjutab kogu meie elukorraldust ja kirvesupi meetodil seda muuta ei tohi. Meenutagem, et Soomes tehti ettevalmistustööd oma kümme aastat, enne kui julgeti minna nii suurte muudatusteni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles