Jaanus Marrandi: Põllumehed peavadki oma majandushuvide eest seisma

Jaanus Marrandi
, riigikogu maaelukomisjoni liige (Rahvaliit)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Marrandi .
Jaanus Marrandi . Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees.

Eesti maamehed on rahuliku meelega, ei tule meelt avaldama enne, kui viimane häda käes. Üle viieaastase vaheaja järel tuldi nüüd Toompeale, sest praegu ongi paljudel viimane häda käes: lehmade arv on langenud 89 000ni ja osa taludest hakkab tegevust lõpetama.


Põllumehed olid isegi kannatlikud ja riigieelarve seisu mõistes leppisid nad riigitoetuste vähendamisega. Kuid nüüd tuldi välja nõudmisega, et vähemalt 2010. aasta eelarves makstaks toetusi Euroopa Liidu lubatud määrades, see oleks tähendanud 270 miljonit lisakrooni.



Põllumajandustoetused ei ole tavamõistes toetused, vaid tasakaalustavad turgu Euroopa ühise põllumajanduspoliitika kaudu. Lihtsamalt öeldes: tänu otsetoetustele on toiduained tarbijale Euroopa ühisturul samade toetuste võrra odavamad.



Poliitdemagoogia


Otsetoetusi võib võrrelda ettevõtluse arengu meetmetega, kuhu suured riigid on kriisist ülesaamiseks Eestis rahas suunanud triljoneid kroone. Selliseid võimalusi Eestil muidugi pole, aga kui räägime reaalmajandusest, tootvast ja eksportivast majandusest, millel uus, kriisist väljuv Eesti majandus peaks põhinema, oleks äärmiselt arukas leida võimalusi põllumajandusele, et vältida selle hääbumist.



Eesti piimandus suudab kolmandiku oma toodangust eksportida, ega meil palju selliseid valdkondi olegi. Muidugi on keeruline riigieelarves valikuid teha, kuid leida sadakond miljonit on siiski rohkem poliitilise tahte küsimus.



Siinjuures ei pea valdkondi vastandama, sest summa on selleks liiga väike. Meeleavaldusel oodatigi valitsusliidu esindajailt mõistvust. Paraku jäi mõistmine tulemata. Selle asemel esitas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder demagoogilisevõitu kirjelduse, kuidas põllumeestele eraldatava raha hulk on tema valitsemise ajal kogu aeg suurenenud. Iseenesest ju õige, kuid targu jättis ta lisamata, et suurenenud on see ikka ELi toetuste arvelt: Eesti riigi tahet “kinnitab“ toetussummade pidev vähenemine.



Nii on otsetoetuste Eesti osa 2007. aasta eelarves küll 732,6 miljonilt kroonilt heal 2008. aastal korraks 30 miljoni võrra kasvanud, kuid jõudnud 2009. aastal kõigest 445 miljonini. Praegu ei maksa midagi 2010. aastaks lubatud 520 miljonit krooni, eriti kui teada, et vähemalt 70 miljonit krooni viib põllumeeste taskust valitsusliidu plaanitav kütuseaktsiisi tõus.



Ühine keel


Kõige enam hämmastab ministri ütlus, kui ta nimetab põllumeeste meeleavaldust kurjal toonil erakonnapoliitiliseks poliitpõllunduseks ja Keskerakonna kinnimakstuks. Põllumajandusminister valetab, sest iga viimane kui sent sel meeleavaldusel tuli Eesti põllumeeste keskliidu taskust.



Muidugi oli meeleavaldus poliitiline, kuid väga selgelt põllumajanduspoliitiline: põllumehed seisid oma majandushuvide eest ja ettevõtmine oli erakonnaülene, esinema oodati kõikide erakondade esindajaid. Eriti häirib ministri jutt aga seepärast, et ta ei suuda end hetkekski lahti rebida erakonnapoliitilisest mullist ega vaadata asju põllumehe mätta otsast, jagamata põllumehi mitmesse leeri.



Eesti põllumajandusminister käitub tüüpilisel jaga-ja-valitse-põhimõttel, et mingil juhul ei tohi tekkida põllumeeste ühisrinnet või, mis veel hullem, ühist organisatsiooni, kus põllumehed võitleksid tões ja vaimus oma põllumajanduspoliitiliste põhimõtete eest. Eks jäänud just seepärast meeleavaldusele tulemata peamiselt väiketalusid ühendav talupidajate organisatsioon.



Tegelikult hukutab praegune olukord ennekõike just väikesed talud, nende sissetulekud on kõige jõudsamini kahanenud. Mõneti kordub 1990ndate algus: tookordne Isamaaliit kutsus küll inimesi talu pidama, kuid oma majanduspoliitikaga tegi nende arengu võimatuks. Praegu on tuntavad needsamad vastuolulised jooned.



Varsti juba kolm aastat on minister lubanud lahendada talupidaja staatuse küsimused alates pärimisest ja lõpetades talupidajate maksustamisega. Paraku pole sõnadest kaugemale jõutud.



Enamgi: varasemaga võrreldes on FIEst talupidaja haigekassa kärbete tõttu ülejäänud ettevõtetest ebasoodsamas seisus.



Arvestades eelseisvaid ühise põllumajanduspoliitika muutusi ja Eesti põllumeeste kordades väiksemaid otsetoetusi, võrreldes ELi vanade riikide omadega, on praegu viimane aeg päästa nii meie põllumajanduse konkurentsivõime kui säilitada ekspordivõimeline valdkond uueks majandustõusuks.



Ekslik on suhtumine, et põllumehed moodustavad vähetähtsa kahe- kuni kolmeprotsendise kihi, kust valimisteks pole hääli võtta ja kellest seepärast võib mööda vaadata. Tegelikult on see hoopis 100 protsenti inimeste mure, sest süüa tahavad ju kõik.



Põllumajandus hõlmab ühel või teisel viisil 90 protsenti Eesti territooriumist ja kui peaksime oma poliitikute lolluse tagajärjel hakkama põhitoiduaineid sisse vedama, on sellel toidul hoopis teine hind kui praegu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles