Demjanjuki protsess: kas farss või tõeotsimine?

Juba üle 30 aasta on John Demjanjuk seisnud õigusemõistmise huviorbiidis. Ta on 1980. aastail mõistetud Iisraelis kohtus surma. Süütõendite puudumise tõttu olid sealsed õiguskaitseorganid sunnitud “Ivan Julma” jälle vabadusse laskma ja tema uus kodumaa – Ameerika Ühendriigid – pidi oletatavale natsikurjategijale temalt vahepeal äravõetud kodakondsuse tagastama.

Juurdlusorganid jätkasid ilmnenud vihje alusel uuringuid ukrainlase tegevuse kohta Sobibori hävituslaagris ja nüüd ongi Demjanjuk, kellelt teist korda on võetud USA kodakondsus, sellest nädalast alates kohtunike ees Münchenis. Seekord süüdistab Saksa kohus ukrainlast Sobiboris 27 900 juudi soost inimese mõrvamisele kaasaaitamises.

Prokurör on kindel, et tõestab selle fakti Demjanjuki Trawnikis väljaantud töötunnistuse alusel, kus on ära märgitud tema saatmine Poola väikelinna tapmiskonveieri tööliseks. Kuid prokuratuur ei pea üksnes tõestama, et nüüdseks 89aastane kohtualune on valvurina ajanud juute gaasikambrisse, vaid sedagi, et rauk on mõrvanud “Saksa riigivõimu esindajana”.

Hitleri tungides Nõukogude Liidu territooriumile astus Demjanjuk Punaarmee ridadesse võitlema vallutaja vastu. Kaks aastat hiljem langes Stalini sõjamees vangi ja viidi Chelmi: natside vangilaagris oli tema ellujäämisšanss null, kinnipeetavad slaavlased vegeteerisid maasse kaevatud aukudes ning sõid kas lehti või rohtu.

Nagu paljud teised Nõukogude sõjavangid nägi Demjanjuk näljasurmast pääsemise ainsa võimalusena teha okupeeritud aladel sakslastega koostööd. SS saatis vabatahtliku abimehe Trawniki laagrisse väljaõppele, kuidas aidata Hitleri käsilasi massimõrvades.

Pärast Saksamaa kapitulatsiooni elas Demjanjuk mõni aeg Müncheni lähedal, seetõttu käsitletakse tema süüasja nüüd Baieri pealinnas. 1952 emigreerus mees Baierist Ühendriikidesse, kus sai kuus aastat hiljem oma uue kodumaa kodakondsuse ja muutis oma eesnime Johniks. Keegi ei ilmutanud huvi kunagise Nõukogude kodaniku vastu.

Alles 1970. aastatel tekkisid esimesed kahtlused, et ukrainlane on natside võimuloleku ajal tegutsenud juutide hävitamiseks ehitatud koonduslaagri valvurina, juttu oli Sobiborist. Pealegi arvas mitu holokausti üleelanut tundvat Demjanjukis ära Treblinka massimõrvari Ivan Julma. Sobibori vihjet Jeruusalemma protsessil ei kontrollitud, kuid Demjanjuk, oletatav Ivan Julm, pandi üle seitsmeks aastaks trellide taha, neist mitu aastat istus ta surmamõistetute kongis.

1992. aastal oli Iisraeli kõrgeim kohus sunnitud ukrainlase vabastama, sest tõendeid selle kohta, et Demjanjuk oleks Treblinkas verise jälje maha jätnud, polnud.

Natsirežiimi ohvrid, nagu Jules Schelvis, kes on Sobiborist kirjutatud mitu raamatut, ootavad kohtuprotsessilt, mis tõenäoliselt lõpeb alles järgmise aasta keskel, ennekõike seda, et need, kes panid toime massimõrvu või aitasid neile aktiivselt kaasa, saaksid õiglase karistuse.

Siin ongi probleem: mis on õiglane? Kui kohus peaks Demjanjuki karistamata jätma, jääksid kuriteod heastamata. Kui teda aga karistatakse, siis küsitakse, miks just tema? Pealegi, sõjajärgne Saksamaa võttis oma teenistusse neidki, kellel olid pruunid sokid jalas. Tollal oli avalik saladus, et uue demokraatliku riigi teenistuses töötasid kunagised SSi, Gestapo ja Wehrmachti mehed.

Kantsler Konrad Adenaueri valitsuses oli tume minevik kahel ministril: Waldemar Kraftil ja Theodor Oberländeril. Viimasena mainitu võttis 1923. aastal osa Hitleri putšist Münchenis ning oli hiljem diktaatori löögirühma SA-Hauptsturmführer ja NSDAPi piirkonnajuht.

John Demjanjuk ise, nii väidavad arstid, on oma kõrgest east ja haigustest hoolimata võimeline jälgima kohtuprotsessi. Tema advokaat Ulrich Busch juhtis kohe protsessi alguses kohtunike tähelepanu sellele, et Saksa õigusemõistmine on säästnud vastutusest mitut kunagist hävituslaagrite valvurit. “Kuidas võib olla, et sunniviisil värvatud sõjavang peab kandma vastutust tegude eest, kuid tema toonased sakslastest ülemad mitte?” küsis advokaat.

Ohvrites tekitas kaitsja argumentatsioon suurt pahameelt, kuna Busch võrdles Demjanjukki natsirežiimi all kannatanutega: “Põhimõtteliselt olid nemadki ohvrid, mitte kurjategijad.” Sellele vaidles vastu tema kolleeg Cornelius Nestler, kes esindab kannatanuid: “Mehed nagu Demjanjuk elasid kontsentratsioonilaagris mugavat elu, neil oli süüa ja neile anti puhkustki. Paljud rikastusid juutide arvel. Ja ennekõike: nemad mõrvasid, mitte juudid.”