Pärnu Endla teatri uues lavastuses “Väikesed ajarändurid” saavad lapsed teada, kuidas olevikku ja tulevikku mõjutavad praegused teod-tegemised.
Väikesed ajarändurid usuvad ilusasse tulevikku
15. detsember 2009, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajas rändamise soovi on küllap tundnud iga laps ja ehk täiskasvanugi: kuigi suured inimesed saavad ajalugu uurida paksudest raamatutest ja fantaseerida tulevikust, toetudes kõikvõimalikele teooriatele, oleks tore lapseliku õhinaga ise kõike pealt näha.
Ajamasin Soome kelgust
Ajarändurite teemal on valminud arvukalt filme, seriaale ja teatritükke, kus minevikku ja tulevikku reisitakse nii ajavärava kui isesuguste masinavärkide abil.
Endla lavastus on lihtne ja lastepärane. Mingit ulmelist tehnilist konstruktsiooni laval ei looda, lapsed Triin ja Jaanus lähevad oma leiutajast vanaisa otsima Soome kelgust, diskokerast ja vihmavarjust tehtud ajamasina abil. Vanaisa on jätnud vanale lintmakile sõnumi, et ajamasina ehitamiseks läheb vaja eelkõige fantaasiat ja leidlikkust. Loomulikult ei tule ühelgi lapsel neist puudust.
Lapsed satuvad oma ajareisil ürgookeani ja kohtavad veidraid vigurviburlasi, kes väidavad end olevat pidevas arengus. Dinosauruste ajastust kulgetakse 19. sajandi keskpaiga New Yorki ja lõpuks tulevikku, kust vanaema pannkoogilõhna peale taas koju jõutakse.
Lapsi mängivad Triin Lepik ja Jaanus Mehikas mõjuvad sümpaatselt, ehk vaid kohati kipub lapselik õhin muutuma hüperaktiivseks tormamiseks. Ahti Puudersell kehastab vanaisa - igast ajamasinaloost tuttavat ekstsentrilist leiutajat, kes ühesuguse kergusega teeb nii peedist pesumasinale trumli kui tolmuimejast ajamasina. Lii Tedre ideaalmemmel jagub alati lastelastele aega, soojust ja pannkooke.
Visuaalselt meenutab lavastus oma nappide vahenditega mõnevõrra paarkümmend aastat tagasi valminud ETV telelavastust “Onu Tik-Taki seiklused”. Võib-olla oleksid videoinstallatsioonid ürgookeanist ja dinosaurustest lavastusele värvi ja põnevust lisanud, aga säästuajal on minimalism mõistetav. Suudavad ju lapsedki mänguhoos luua toolidest ja tekkidest imetabaseid konstruktsioone ning kujutleda elutuppa mis tahes maailma.
Tore leid oli dinosauruste kujutamine tavapäraste vahtkummist monstrumite asemel varjuteatri figuuridena. Saalitäis tänapäeva kireva ja vilkuva maailmaga harjunud lapsi jälgis ligi kümme minutit sõnatut sõrmeteatrit suure põnevuse ja kaasaelamisega.
Turumajandusest tulevikku
New Yorgis tsirkusesse jõudnud Triin ja Jaanus tegid tutvust turumajanduse sünniga: tsirkuserahvas reklaamis neile kingitud haaknõela ja nätsu teleturu hüüdlauseid kasutades superkaubana. Etenduse meeldejäävaim laul oli tsirkusetegelaste “nätsu-nutsulaul”, mis nauditavas bluusilikus-kabareelikus vormis seletab hea äriidee – nätsu kosutavat mõju tootjate rahakotile.
Aastal 3000 kohtuvad lapsed taas ürgookeanist pärinevate viburlastega, kes arenenud kummalisteks sabade ja tundlatega tegelasteks. Vaadates mööda tõsiasjast, et vaevalt inimsugu või mõni muu eluvorm endale 1000 aastaga tundlad jõuab kasvatada, edastavad elukad lastele üsna kena moraali. Kui tõeliselt uskuda, et tulevikus pole sõdu, haigusi ega prügimägesid ning inimesed oskavad ise lennata, saabki nii olema, kuna tulevik moodustub tänapäeva laste mõtetest ja tegudest.
Jääb üle soovida, et siiralt ilusat ja turvalist tulevikku uskuvad lapsed, kes ei taha midagi teada võidurelvastumisest, kliimasoojenemisest ega seagripist, ei unusta täiskasvanuna oma ideaale ja suudavad järgneval 1000 aastal hoiduda iseenda ja maailma rikkumisest.