Pärast lühiajalist haigust lahkus 94aastaselt õpetlane, kes tegi poliitökonoomiast teaduse: Paul Anthony Samuelson (15.05.1915 – 13.12.2009).
Kommentaar: Paul Anthony Samuelson lahkunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
The New York Times nimetas Samuelsoni 20. sajandi kõige akadeemilisemaks majandusteadlaseks. Tema kirjutatud on aegade suurima müügieduga majandusõpik ”Economics: An Introductory Analysis” (”Poliitökonoomia: tutvustav analüüs”), mis ilmus 1948. aastal ja on korratud 19 trükis üldtiraažiga ligi neli miljonit eksemplari ja 40 keeles. Ta oli USA presidentide John Kennedy ja Lyndon Johnsoni majandusnõunik.
Ajal, kui Samuelson hakkas 1940ndate lõpus kirjutama oma väitekirja majandusanalüüsi alustest, oli tehnikateadustes matemaatiline optimeerimine juba laialt levinud. Samuelson hakkas seda printsiipi süstemaatiliselt rakendama kogu majandusteaduse suhtes: alt üles ja tänasest homsesse, tootmisest jaotamiseni ja kokkuhoiust investeeringuteni. Seejuures täiendades optimum-printsiipi suurtele aktiivsetele süsteemidele omase toimijate koordineerimise printsiibiga. Ta sai 1970 esimese ameeriklasena Nobeli preemia majandusteaduse alal.
1980. aastal ühes oma viimastest üleilmsetest suurloengutest ütles Samuelson, et tema unistuseks jääb panna segamajandus (majandusmudel, mis lubab korraga tegutseda nii era- kui riigiomanduses ettevõtetel, Vikipeedia) senisest paremini tööle. ”Me ei pea sootsiumi pirukat kärpima ega rikkuma selle paisumist oma sahmerdamisega piruka jaotamise ümber,” märkis ta.
Teiste sõnadega: võimu pärast sahkerdades ei tohi kaotada kainet makroökonoomilist mõtlemist, seda eeskätt oma võimu päästmiseks töötuse tootmise teele pöördumisega, seega majandusarengu ohverdamise hinnaga omale poliitkapitali krabama.