Kui 10-aastase iluvõimleja Laura ema Sirle Prost tütrele kuu aja eest trenni järele läks, leidis ta tüdruku pisaraid valamas. «Ajab ju nutma, kui lähed uute saabastega trenni ja saapaid pole enam,» mõistab ema tütart.
Tartu spordiklubisid on tabanud varguste laine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pisarateks on Tartu usinatel spordilastel põhjust vähemalt kord nädalas, sest vargad on A. Le Coqi spordimajas ja Turu tänava spordihoones saanud püsikülalisteks. «Jah, vargused on väga tõsine probleem,» tunnistas mõlemat spordihoonet haldava sihtasutuse Tartu Sport klienditeenindusjuht Triinu Vähi.
A. Le Coqi spordihoones on Vähi sõnul kujunenud välja koguni kindlad nädalapäevad – teisipäev ja pühapäev –, mil asjad kaduma kipuvad. «Telefonid, rahakotid, joped, pluusid, kampsunid, saapad, botased,» loetles Vähi asju, mis pikanäpumehed on lukustamata riietusruumidest ära viinud.
Kotid saali kaasa
«Kurvaks ja nõutuks võtab,» ütles nukravõitu ohkega Janika võimlemisklubi juht Janika Mölder, kelle klubi õpilased on sellest sügisest alates kümmekonna varguse ohvriks langenud A. Le Coqi spordimajas. «Varem pole kunagi midagi sellist olnud,» lisas ta.
Iluvõimlejate treener Kai Tanni alustab varguste ohu tõttu pea iga trenni meeldetuletusega, et võimlemispiigad oma hinnalised asjad saali kaasa võtaksid. «Siis on need vähemalt silma all,» nentis ta.
Väärtuslikku kraami kaob ka teistest spordiklubidest. Näiteks selle nädala esmaspäeval jäi 2. klassi poiss Bernard Raafael Niitra Turu tänava spordihoones ilma Limpa mobiiltelefonist, millega varas jõudis lapse korvpallitrenni ajal osta 1000 krooni eest teenuseid rate.ee-s.
«Tigedaks teeb, kui ma saadan lapse trenni, maksan selle eest kuus mitusada krooni ja mu lapse asjadele pole mingeid turvalisi hoiuvõimalusi,» lausus poisi isa Nils Niitra.
Lahendusi keeruline leida
SA Tartu Sport teenindusjuht Vähi ütles, et nad tegelevad väga tõsiselt varguste murele lahenduse leidmisega. «Aga see ei ole lihtne, arvestades, et päevas käib majast läbi sadu ja sadu inimesi. Isegi seda on raske öelda, kas vargad on maja seest või väljast,» lisas ta.
Üks võimalus oleks riietusruumid trennide ajaks lukku panna, kuid Vähi selgitusel on seda keeruline teha, sest osa lapsi jääb hiljaks ja vahel kasutavad sama garderoobi korraga mitme trenni õpilased.
Ka lukustatavaid kappe ei õnnestu kõikidesse rõivlatesse muretseda, sest esiteks ei mahuks Vähi selgitusel nii palju kappe ära, kui treenijatel vaja läheks, ning teiseks ei jätkuks raha kümnete kappide muretsemiseks.
Praegu on Vähi kinnitusel A. Le Coqi spordihoone treeningusaali tellitud esialgu viis kappi, millesse mahuvad trenni ajaks ära saja lapse spordikotid.
Samuti on teenindusjuhi sõnul lootust, et järgmisel aastal jätkub raha valvekaamerate muretsemiseks. Turu tänava spordihoones tuleb aga Vähi sõnul tihendada lihtsalt inimsilma valvsat pilku.
Sügisel oli varastega püstihädas veel Tartu Ülikooli akadeemiline spordiklubi. «Meile tehti lausa haaranguid,» ütles TÜ spordiklubi peaadministraator Heli Nanits.
Spordimaja sai Nanitsa sõnul varaste tegevusele piiri ette tänu sellele, et võttis appi lisaadministraatori, kes jälgib, et keegi ei lipsaks sisse registreerimiseta ega jääks maja peale ringi uitama.
Nanitsa meelest võib Tartus tegutseda lausa organiseeritud grupp spordiklubide vargaid. Nende majas käib näiteks väga kahtlaselt trennis üks kahekümnendates noormees, kellega koos on erinevaid 5.–7. klassi poisse.
«Tekitab ju küsimusi, miks inimene trenni eest maksab, kui ta tõstab jõusaalis paar korda hantlit ja teeb jooksurajal ühe tiiru,» jutustas Nanits oma kõhklustest.
Ühtegi tõendit pole spordimaja töötajatel aga veidra käitumisega noorterühma kohta hankida õnnestunud, kuigi valvsa silma hoiavad nad kahtlastel tegelastel peal.
Detektiivimängud
«Detektiivi mängimise asemel võiksid inimesed politseisse pöörduda,» ütles Tartu kriminaaltalituse vanemkomissar Ain Balder. Hilissügise ja talve jooksul on politsei saanud Balderi sõnul umbes kümmekond avaldust varguste kohta spordihoonetes.
«Aga kui klubid tõesti kinnitavad, et vargused on iganädalased, siis see tähendab, et avalduse on esitanud vaid vähesed,» sõnas Balder ja soovitas spordiklubidel politseiga rohkem koostööd teha.
«Ja loomulikult peavad spordihoonete pidajad ka ise mõtlema, kuidas ruume turvalisemaks muuta, et varastel ei oleks nii lihtne asjadele ligi pääseda,» lisas ta.