Lugesin 10. detsembri Pärnu Postimehest kunagise siseministri, praegu riigikogu liikme Kalle Laaneti artiklit “Päästjad vs. tükike roheliste energiaagentuurist”.
Lugeja kiri: Päästjatest ja kodumaast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea meel on tõdeda, et leidub inimesi, kes õigesti mõtlevad ja Eesti pärast muret tunnevad. Me võime jätta uued rõivad ostmata ja olgu söögilaud natukene vaesem, kuid on kaks tähtsat asja – turvatunne ja tervishoid, mille pealt kokku hoida ei tohi.
Olen kogenud seda tunnet, kui mind Pärnu linnas päeval rööviti ja ükski inimene appi ei tulnud. Politsei oli välgukiirusel kohal ja tänan neid selle eest südamest!
Nii et siseminister Marko Pomerantsi ütlus, et turvatunnet olgu nii palju kui meil raha, tähendab seda, et saeme oksa, millel ise istume.
Olen näinud avariid, kus lömmis autos oli inimene. See juhtus 20 kilomeetrit Pärnust eemal. Politsei, päästeautod ja kiirabi tulid nii kiiresti kui lennukiga. Silmapilk oli auto sirge, mees tiriti kanderaamile ja kiirabi toimetas ta haiglasse.
Mis puutub rohelistesse, siis nende tööd ei ole vähemalt meie kandis näha. Mets, kus varem kasvasid marjad, seened, pähklid, on džungel. Puud on minema veetud, oksad hunnikus ja võsaga läbi kasvanud.
Traktorirataste sügavaid jälgi on mets täis, nagu oleks võõra väe tank sealt läbi sõitnud. Selle kohta ütleme, et see on meie mets, aga ükski põlvkond ei ole nii teinud. Kus on looduskaitse silmad, ei tea.
Selle tõttu, et ei ole raha, lastakse Eesti spetsialistidel-maksumaksjatel ära minna. Kui inimene läheb välismaale huvireisile, võime seda nimetada väärtuseks.
Aga kui ei ole oma kodumaal tööd ega jõua isegi üüri maksta ning selle tõttu ollakse sunnitud võõrale maale minema tööd ja leiba otsima, on see inimese elus kõige suurem mure ja õnnetus. Kodumaaigatsus jääb surmani.