Malle muudkui maalib

”Lauljal tulevad säravad toonid kurgust. Mina võtan tuubist ja seal ongi säravad toonid juba olemas,” kostab Malle Leis. Foto: Artur Sadovski/Postimees

Maalikunstnik Malle Leisi ainus jäädvustamata looduslik objekt on lehm – ju tollel polnud aega poseerida.

Malle Leis õppis tegelikult teatrikunsti eriala ja töötas televisiooniski.

“Televisioon on kunstnikule rohkem telelavastuste maailma loomine: tuba, sambad, mööbel. Inimene on enamiku ajast kuskil ruumis. Sina võid seal igasuguseid asju ette kujutada ja välja mõelda, aga kaamera näitab ikka seda, mida tema tahab. Värvide valik oli sel ajal samuti üsna algeline ja näitlejad piisavalt tujukas seltskond. Eks nad terita ka eluaeg oma ego nagu kunstnik oma pliiatsit, pole siin midagi imestada. Pärast televisiooni algas uus elu. Hakkasin vabakunstnikuks, et maalida,” tunnistab ta.

Leisi kuulsad punased hobused karjamaal ja vikerkaar taevas olid juba nõukogude ajal kohviku Pegasus seintel vaatamiseks. Kust sel ajal need värvid võeti?

“See on sama küsimus, kui et kust see ilus lauluhääl võetakse. Lauljal tulevad säravad toonid kurgust. Mina võtan tuubist ja seal ongi säravad toonid ja mis muud, kui segan neid,” kostab Malle mulle vastu.

Kunstineeduse kütkes

Avaldan arvamust, et kui laps sündides laksu tagumikku saab, ega siis mõtle, kas temast tuleb maalikunstnik või maaler.

“Seda ei ütle ka kahekümne aasta pärast, et oli juba maast madalast näha ... Lapsed joonistavad titest peale, kogu aeg. Ju mina joonistasin siis paremini! Näiteks mu onu, kes elas Ameerikas, oli maaler, aga oskas piltegi maalida. Onu jõudis oma eluajal ära oodata minu kohta esimesed tunnustavad artiklid ja oli nende üle õnnelik,” jutustab Malle.

Leiside ateljee Nõmme teel on kunstiteos: maalitud õisi täis vannitoaga ja kolm kasetüve tapeedi eest. Vanad toolipõhjad on maalitud metsaks. Istu või kunstiteose otsa!

Malle Leisi tütar, maalikunstnik Sandra Jõgeva on avangardist ja magistrant ja töötas Tallinna TVs kunstisaadete juhina. Malle möönab, et Sandra enam ei tööta Tallinna TVs, Savisaar teeb seal poliitikat.

Sandra on palju sõnakam kui ta ema, “hoopis teine tubakas”, nagu ütleb Malle. Ja seda on kohe tunda. “Me ei tegele küsimustega, mis on õnn ja mis on kunst,” nullib Sandra selle n-ö trendiküsimuse.

“Kui pintslit ja värvi osta ei saa, mis õnn see siis on, kui miski segab mu maalimist,” lisab Malle. “Õnn on see, kui saad teha seda, mida kõige paremini oskad. Olgu siis aknast välja vaadates õitsev sotsialism või varakapitalism, maalin ikka lille.”

Malle maalib oma laia pintsliga kodus. Poeg Henrik õppis graafilist disaini ja ateljee Nõmme teel on nüüdseks tema päralt. Kunstnikust tütar Sandra lavastab sõna otseses mõttes “midagi”.

“Aga mida, ära minult küsi, päris täpselt ei tea, vaatamas pole käinud. Tean, et mu poeg käib tööl, hommikul kella üheksast kuni kuueni õhtul ja töö on seotud disainiga,” räägib täiskasvanud poja ja tütre ema.

Pereisa, Malle abikaasa Villu Jõgeva on kõrgharidusega patendijurist ja elektroonik, aga teeb ka mingit isevärki siiditrükki peene nimetusega – serigraafiat.

Kuidas õnnestus Mallel abikaasa kunstijüngriks saada?

“Seda küsi tema käest. Eks abielu ongi üksteise abistamine. Siiditrükk on tuhat aastat vana, aga abikaasa välja mõeldud tehnika piltide trükkimiseks on tema looming, sest nii ei trüki maailmas mitte keegi,” avaldab ta.

Millal lapsed kunstiga tegelema hakkasid?

Malle: “Miks arstide lastest saavad arstid? Sest elu pakub võimalusi ja lapsed kasvavad vastavas õhkkonnas. Sandra oli ateljeelaps ja tegi juba kaheselt akvarelle.

Vene ajal oli kombeks kõrgetele väliskülalistele teha kultuurilisi ekskursioone ja nad käisid ateljees. Ega jõudnud Sandra pilte vaadates ära imestada, kuidas nii väike laps maalida oskab. Vahel tundus, et nad ei jäänud uskuma ja arvasid, et on ema tehtud.”

Tuleviku taganemistee

Pärnus Koidula koolis, kus Malle õppis, ei saanud midagi lihtsalt vett vedama minna, eriti kunstianne. Ja muidugi Koidula kool tervikuna oli oma nägu. Need emotsionaalsed tõrvikutega mööda linna marssimised Koidula sünniaastapäeval olid pühalik rituaal.

Teine keskkool ei olnud lihtsalt kallakuga kool, nagu praegu öeldakse. See oli universaalsete võimalustega kool: sa võisid teha sporti, õppida treimist, supikeetmist või õmblemist. Koidula koolis ilmusid kirjandusalmanahhid ja töötas kooliraadio. Ainult vali.

Ükski kunstijünger ei jäänud seal kahe silma vahele.

Selles koolis pöörati kõiki õpilasi kunstiusku – kes laulis, kes joonistas, kes mängis klaverit ja luges luuletusi. Iseasi, keda pöörata ja käänata andis …

Malle: “Koidula ja esimese keskkooli vahel käis ju kogu aeg äge võitlus. Õpetaja Lekstein või Viks, kumma õpilased rohkem auhindu saavad ja näitustel esinevad. Meeta Viks oli eriline õpetaja ja suured lemmikud pole teda kunagi unustanud.”

Kuigi tunnis jättis teeneline Meeta, nagu õpilased kutsusid, teise mulje: kuiviklik nohik?

Malle: “Ta oli väga vabameelne ja fantaasiarikas, ikka Pallase inimene, küllaltki auahne. Tahtis, et neist, kelle peale lootis, saaksid kunstiinimesed.”

Aastad on läinud ja Leiside peres on olnud mõningaid elumuutusi.

“Palju on muutunud, emakodu Pärnus enam ei ole. Elame-oleme suviti Rapla “oblastis”. Puude otsas istuvad pasknäärid, natuke kole nimi neil, aga ilusad linnud,” mõtiskleb Malle.

Ent see kummaline tunne – Pärnu meri ja muul, mida Malle ei suuda unustada. ”Seal oli vahva tuliste kivide peal hüpata. Ma arvan, et Pärnu on tulevikus mu taganemistee,” ütleb ta.

Suurlinnade galeriides olid Leisi näitused juba Nõukogude Liidu ajal. Kas erinevalt üldlevinud asjaoludest ei pidanud seitsmekümnendatel põranda alla pugema?

“Seitsmekümnendad olid minu kunstiloos ilusad,” kinnitab ta. “Kui ma esimest korda serigraafiatega kodulinnas Pärnus esinesin, olin meister juba veerandsada aastat. Serigraafiate ja akvarellide näitus Varssavis oli mu esimene välismaine. Peale selle veel personaalnäitus “Flowers and Rainbows” New Yorgis Nikolai Roerichi muuseumis.”

Maalikunstnik Malle Leis on Inglise botaanilise kunsti ühingu liige asutajaliikme õigustes. Tema maalid, tulvil kirkust – lilled, loodus ja loomad –, on kunstniku selge ahvatlus.

Leis paberirullis

Malle paneb iga liblika, lille või rohukõrre, mille koju toob, pintsliga lõuendile. Muudkui maalib!

“Näe, sa tulid, kolm imelist lille näpus, aga oleks võinud ühe tuua. Keeran seda ja võin ühe lille järgi kakskümmend erinevat lille maalida,” kuulutab ta.

“Igal hommikul avastan asju looduses. Ma ei oska teiste eest rääkida, linnalaps näeb loodust omamoodi, kuigi ega tedagi kogu aeg kivide peal hoita, aga mina olen maalt. Metsas, järve ääres, põllul kasvanud loodus puudutab mind lähedalt. Muuseas, taevatähtigi tuleb vaadata maal. Linnavalguses ei paista tähed nii säravad,” teab ta öelda.

Aga kui pakutaks puhkust Kanaari saartel?

“Läheksin hoopis Hispaaniasse. Eestis on kahekümne neljast tunnist kaheksateist pime ja ülejäänud kuus tundi hämar. Hispaanias on palju valgust ja saab kogu aeg maalida,” vastab ta mulle.

Paotan, et kunstikoolis peitis Malle end paberirulli, et salaja pealt kuulata, mida õppejõud temast räägivad.

“Kuis sina seda tead?” üllatub ta.

“Nojah, vanasti polnud näiteks patsientidel õigus teada, mis tal viga on. Vaatasid polikliiniku koridoris korraks oma haigekaarti, hüpati kohe harja. Samasugused olid suhted õppejõududega,” jätkab ta seejärel.

“Sul polnud mingit õigust teada, mis sinust arvatakse. Ja see intrigeeris. Läksin varem kohale ja peitsin end paberirulli, et kõrge komisjoni juttu pealt kuulata. Mahtusin ära küll, ainult kõvasti hingata ei tohtinud ega köhida,” muheleb Malle.

Mida ta rullis enda kohta kuulis?

“Olen selle unustanud, aga kindlasti ei räägitud minust halvasti,” arvab ta.

Avangardist nagu tütargi

Kui tütar Sandra on olnud avangardist või on seda veelgi, ega Malle noorena tütrest ses osas maha jäänud.

“Muidugi olin avangardist. Tartu pallaslaste arvates lausa plangumaalija,” naerab ta.

Vaatamata sellele ei saa keegi Mallelt klassiku tiitlit ära võtta. Rahvakunstniku nimetusele eelnebki tavaliselt skandalisti oma, ütleb sekka tütar Sandra.

Malle: “Mina alustasin popkunsti võidujooksu ajal. See, mis mind huvitas, oli muu kui sajandi alguses olnu, mille pealt pallaslased edasi läksid. Teineteise mõistmist ei saanudki olla.”

Tunnen huvi, mida Malle Leis veel maalinud pole, kana või kukke, sest need ei seisa paigal? Ega sellele küsimusele olegi kerge vastata.

Vestluspartner jääb mõttesse. “Lehma vist, sest lehm pole mulle poseerinud,” kostab ta lõpuks.

Aga need kuulsad punased hobused olid nagu liikuvad ratsud, küll näitusesaalides, küll postkaartidel ja Pegasuse kohviku seintel. Noore tudengina võis punase hobuse ees lausa tunde mediteerida. Kuidas Malle hobused poseerima sai?

“No vaata, lehm annab piima, tal pole aega, aga hobused seisavad ja poseerivad.”

“Ütle parem, et hobune sulle enam imponeerib,” pakun mina.

“Hobune on tõesti ilus loom,” tunnistab Malle. “Väikse tüdrukuna käisin alati varssade juures ega kartnud neid. Tartus õppimise ajal olin ülikooli ratsaklubis päris vapper ega kartnud hobuse seljast maha kukkuda.”

Punased hobused polegi juhuslikud?

“Minagi pole siinilmas niisama juhuslikult. Igaühel meist on oma reviir. Need kuulsad punased hobused, nagu sa ütled, mida maalinud olen, on minu äia hobused,” avaldab ta mulle.

Oma kuukümne aasta juubelist, kui see oli, Malle erilist numbrit ei teinud. Null ei ole number ega tähendavat midagi, leidis Malle.

“Mõni korts silmanurgas on ainult elukogemus, pealegi auga välja teenitud, aga president Meri pidas seda vajalikuks ära märkida ja kinkis mulle ilusa valge risti. Ja president Rüütel saatis kutse ballile,” on ta siiski meelitatud.

Võimalik, et tähelepanu ja tunnustus maalikunstnikule oli veelgi suurem siis, kui president Arnold Rüütel kinkis Walesi printsile Charlesile Eesti visiidi ajal Malle Leisi graafilised lehed.