Politsei- ja piirivalveameti ühinemine on kaasa toonud olukorra, kus avatud ühiskond hakkab asenduma vaikiva ajastuga.
Juhtkiri: Mis toimub kodutänaval?
7. jaanuar 2010, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei- ja piirivalveameti ametnikele ja siseminister Marko Pomerantsile võib-olla tõesti pole Pärnu pisivargused olulised, kuid inimestele, kelle vahetus läheduses need toimusid, on see informatsioon väga tähtis.
Kummaline, et ühendamet hakkab teavet väljastama selle järgi, milline sündmus ametnikele nii-öelda seksikas tundub. Härson ütles Pärnu Postimehele, et teatud ajavahemiku kohta püüdis ta otsida mõnda “head röövi” Pärnust või “head kaklust” Türilt, aga ei leidnud. Nii jäigi politseiinfo napiks, kuigi registreeritud sündmusi jagus.
Samal moel teatas politsei- ja piirivalveamet eile, et möödunud ööpäeval registreeriti prefektuurides 60 avaldust ja teadet kuritegudest ning väärtegusid registreeriti 263. Ainsa konkreetse juhtumina oli välja toodud avaliku korra raske rikkumine, mis leidis aset 3. jaanuaril Narvas. Ja kõik.
See, et ameti pressiesindajatel on nüüd rohkem aega ajakirjanikuga piiripunkti tööd uudistama minna, pole mingi argument.
Küsime retooriliselt: keda Pärnumaa elanikest huvitab piirivalvurite põnev elu Schengeni viisaruumi sisepiiril rohkem kui kõrvaltänavas eelmisel ööl toimunud autode rüüstamine?
Pärnu Postimees leiab, et politsei- ja piirivalveametist pole mõistlik infot kinni hoida, jagades seda kas jaopärast või pärast mangumist. Asi pole meediaväljaannete soovis ridu täita või klikke koguda, vaid selles, et inimesel on õigus teada saada, mis sünnib tema kodumaakonnas, -linnas ja -tänaval.