Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aare Toikka särav puljongikuubik VAT-Teatris

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
VAT-Teatri lavastus “Pal tänava poisid” on mäng mängus ning igal näitlejal on palju rolle. | FOTO: parnupostimees.ee

Lavastus “Pal tänava poisid” on VAT-Teatri olemust ehedaimalt-ülevaatlikemalt tutvustav visiitkaart, VATi kui Eesti esimese ja stiilipidavaima stuudioteatri essents, justkui tõhus puljongikuubik.

Nagu Toikka lavastustele omane, toimub “Pal tänava poistes” mäng mängus ning igal näitlejal on palju rolle. Käiku läheb kogu näitlejameisterlikkus, mis on rakendatud helge eksistentsialismuse teenistusse.

Ka siis - õigemini eriti siis -, kui sündmused on sügavalt sünged. Meie linnast pärit lavastaja äratab vaatajaid ellu valusate vapustuste abil. Kirgastab kõrvaliste, ent tuttavlike tragöödiate kaudu.

Ellujääja

Mõne aasta eest kohtusime Aarega Toikkaga Tallinna novembrikuisel koletänaval kultuurkapitali maja ees ning ta palus: “Kirjuta näitemäng kivilinna lastele. Tead, neile, kes kasvavad pere ainsa lapsena kaheksandal korrusel ainsagi lemmikloomata ega oska kellegi teise kannatustele kaasa tunda ega võõra valuga samastudes nutta. Peategelane võiks olla… noh, näiteks tuvi.”

Ja ta lavastas tüki, kus tuvi, varblase ja kanaarilinnu armastuskolmnurgas ohverdatakse ja ohverdutakse ning saadakse tõelisteks sõpradeks tänu ühistele pisaratele, mitte täissöönusele. Lavastas ka ühes Raeküla hooviteatris loo sellest, kuidas autoõnnetuses hukkunud vanemaist mahajäänud inetu tütar, ulakas poeg ja kaotusvalust ärapõrganud vanaisa läksid omadega paika, kui nende õuele saabus pime prints lombakal hobusel.

Lavastuses mänginud hobune on nüüd surnud, Aare aga tänu taevasele-meditsiinilisele imele õnneks elab ja loob. Ehkki noist näidendeist kirjastusele Tänapäev noorsoojutustusi kirjutades oleks äärepealt tulnud tiitellehele kirjutada, et nad Toiksi mälestuseks on.

Muusikali “Kolumats” proovis juhtus Aare just peegli ees seisma, kui tal suust ja ninast verejuga peeglisse paiskus. Pärast lõikust otsustas Toiks, et ratastoolis tema lavale ei lähe. Kas omal jalal või üldse mitte. Pärast kuudepikkusi harjutusi on mees end ingerisoome jonniga töötanud sellisesse vormi, et suudab toe abil kõndida küll.

Näitleja Janek Sarapson tunnustas pärast “Pal tänava poiste” esikat küll itsitamisi, et Toiks on ses mõttes mõnus lavastaja, et ei tiku ülearu palju ette näitama, pigem filosoofeerib ja kisab saalis.

Ent Aare Toikka uuestisündi imetlesid ja tervitasid nii tema ustavad vatlased kui sellised korüfeeed nagu Ita Ever, Inna Taarna, Merle Karusoo, Ines Aru ja Jüri Aarma - kaks viimast on VATis mänginud.

Puljongikuubik

Lavastustehniliselt on uuslavastus sedavõrd tihke kontsentraat, et kohati paluks vett peale valada, muidu jääb kurku kinni. Tüüp-toikkalik mäng mängus käivitub siin hullult naljakate ungari juudivanameestega, kes kakerdavad kõrgmajade vahel, kögisedes kehakeeles “Kas mäletate?”. Mälestuste kaudu nad mängima hakkavadki, et mängivad, et mängivad.

Kas meie mäletame? Muidugi mäletame nii Ferenc Molnari raamatut kui kuuldemängu, kus Salme Reek Nemeceki häält tegi.

Nii mõndagi 50-60aastaste meeste lapsepõlvest tänini säilinud sõpruskonda kutsutakse legendaarse teose eeskujul tänini Pal tänava poisteks.

Üks selliseid ühendab näiteks akadeemik Mart Saarmat, telemees Mati Talvikut ja Lia Laatsi poega Jaak Vahat Tartus Tähtveres.

Neli eatut näitlejat, kellest iseäranis Tanel Saar pole aastate jooksul justkui molekuligi vananenud, mängivad ühekaupa ja korraga mitutkümmet poissi, enda ja üksteise isasid ja õpetajaid. On tihe. Vaimukas. Meisterlik. Nagu etüüdiõpik.

Käsiraamat, kuidas teha peedist pesumasinale trummel - nii et rahvusraamatukogu keldrisaali väike lava tundub suur ning on üleloomulikult rahvast ja liikumist, mööbeldamist ja elavat muusikat täis.

Säraküünal

VATi tava ongi voodiotstest-suvakastidest täiesti pruugitavaid pille ja muid tarbeasju muundada. Fakiirsed kombinatsioonid ja pinev tempo moodustavad kiirmarsi läbi Molnari raamatu. See on kiire, särav ja intensiivne nagu ilutulestik.

Eks see Nemeceki lugu üks ugrimugri versioon “Väikesest printsist” ole. Tõestisündinud kurblugu sellest, kuidas ülim pühendumus põletab noore elu kiiresti läbi. Positiivne külg ses tragöödias on ehk see, et ilus inimene vabaneb tülikast kehast ja pääseb maapealsest põrgust.

Sest elu Maal oli 19. sajandi lõpus ja on 21. sajandi alguses veel äkilisemal kujul tappev. Ebaõiglane. Halastamatu. Reetlik. Kiskjalik. Julm. Goldingi “Kärbeste jumalgi” on kirjeldanud, et inimlik kurjus avaldub lastes kõige ehedamalt. Seda liigutavam on noorte murdjate härdumine, hetkeline õilistumine, kui neist kõige väiksem ja puhtahingelisem teeb nad oma ebamaise hingesuurusega relvituks.

Vapper, aus, nutikas, viimse hingetõmbeni vastupidav. Selle eest pekstud-pilgatud-petetud-parastatud. Ja tapetud. Äratundmisvalu võimendab tõsiasi, et teenitud tunnustus tuleb kas hetk enne surma või… natuke hiljem.

Kunagise mängusõja lahinguväli kaob ülimale ohverdusele vaatamata pilvelõhkujate alla, mis katavad sinise taeva. Mida vähem jääb vananevasse, oma lapsepõlvemaade hävimist jälgivasse inimesse lootust, seda jõulisem on nostalgia, mis päädib samuti hääletu karjega.

Sellest aga, et faatum ja finantsid on omavahelistes seostes vargsi liikvel, annavad märku “Pal tänava poiste” muusikaga laserplaadid ja Molnari igihaljas raamat, mida teatrisaali lävel müüakse.

Pärnu poiss ise aga tundub olevat pärast Ärakäimist astunud lävele, millest üle enamik meist siinilmas ei pääse.

Tagasi üles