Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2432283t1h9ee8.jpg)
Pärnu Postimehele ainsa teadaoleva pärnakana Tais tsunami küüsi jäänud Anu Põrgi pääsemine oli ime. “Olen selle kohta liiga rahulik olnud, nüüd hakkasid unedesse ilmuma lained ja laibad ning kardan: mu shokk on ees,” ütles naine.
Eelmisel nädalal saabus Taisse reisima läinud Anu Põrk (26) elukaaslase Mart Normetiga (25) Tallinna. Sealt sõitis Anu mõne päeva pärast oma koju Sinti, et muretsevale vanaemalegi end näidata. Ema Alli oli tütrele lennuväljale vastu tulnud.
Läbielatust huumoriga üle olla püüdev Anu märkis enne Sinti sõitu, et peaks vist pärnakatest tuttavate ja muidu uudistajate jaoks kohe saali võtma. “Kui jutu toimetuses lõpetan, ootab mind väljas veel üks seltskond ja ega ma niipea Pärnust Sindi poole sõita saagi,” naeris ta.
Rahvusooper Estonia noortetöö projektijuht Anu Põrk ja produktsioonifirma Ruut produtsent Mart Normet sõitsid Taisse puhkamismõtetega 20. detsembril ja tahtsid soojale maale jääda 5. jaanuarini. Ajaliselt nii läkski, ainult et puhata ei saanud kumbki.
Hiidlaine paiskas vastu seina ja hoidis kinni
Koh Lanta saare randa jõudsid noored Bangkokist jõulu esimesel pühal ja plaanisid selle mõnusid maitsta nädala. Mõnu jäi ühepäevaseks. Et saabudes oldi väsinud Bangkoki sõidust - 900 kilomeetrit ja öö läbi bussis magamata -, võeti hotellituba, et välja puhata. Õhtul jalutasid Anu ja Mart natuke rannas. Valge liiv, ilus vaade - nagu paradiisirand.
Saatusliku päeva hommikul läksid noored kella poole kümnest randa. Oli tuulevaikne ja päike võttis hästi. “Pikutasin. Mart käis vahepeal hotellis internetis surfamas. Kui merele vaatasin, märkasin imestusega, kui kiiresti oli tekkinud mõõn: kivid, mis enne olid vee all, paistsid üleni. Vähemalt 60-70 meetrit oli meri tagasi tõmbunud,” meenutas Anu.
Noored vaatasid merd edasi… Korraga oli näha, et kaugelt läheneb pikk valge riba. See hakkas neid huvitama, Mart pildistas. Pilt oli vägev. Anu mõtles: laine murdub ja tuleb normaalselt randa. Igaks juhuks hakkas ta asju kokku pakkima.
Valge joonega laine jõudis randa 20 sekundiga ja tegi jalad märjaks. Lahtine baar, kus õhtul sai istutud, oli samuti mereveest märg.
“Märkasime Mardiga kuivalejäänud kalu ja viskasime neid tagasi. Mart pildistas, kuidas teised puhkajadki kalu vette loobivad. Olin oma asjad kotti pannud ja koti rannas lauale sättinud. Kuulsin selja tagant mühinat ja vaatasin mere poole - lähenes hiigellaine. Pistsin jooksu hotelli suunas, haarates laualt oma koti. Mõne sammu pärast krahmas laine minust kinni, nagu oleks survevesi selga lastud. Tohutu jõuga tõukas vesi mind vastu seina ja mu mõte oli: hotellisein on kivist, pean panema käed näo ette. Kui ma pea ära löön, siis on nägemist,” meenutas Anu.
Riidest kott dokumentide ja rannariietega oli naisel imekombel alles üle õla, kui ta tundis, et laine hoiab teda vastu seina ja jalad ei ulata põhja.
“Ma ei karda vett, see laine käis mul alguses üle pea. Aga hirmu ajasid peale esemed, mis mu ümber vees olid: palmipuud, suured kännud, lastekärud, rauakolakad, klaasid. See laine uhtus ära lahtise baari. Neid katkisi klaase ja kilde ma kartsin. Teadsin, et lähedal peab olema trepikäsipuu. Otsisin seda käega, kuna tundsin, et vesi hakkab mind endaga tagasi kiskuma. Olin justkui tolmuimeja toru ees ja otsisin paaniliselt käsipuud. See tagasitõmbamine tundus veel hirmsam. Lõpuks sain käsipuust kinni kahe käega, samal ajal tundsin, et keha hakkab juba minema. Karjusin appi. Rootslased, kes elasid samas hotellis, olid tulnud rõdule vaatama ja aitasid mu üles. Hakkasin kohe Marti hüüdma. Tema hüüdis kusagilt vastu. Tal oli õnnestunud siseneda teise hotelli tuppa. Temastki oli laine üle käinud ja fotoaparaadi ära rikkunud. Minul oli mobiil katki ja liivateri täis, kuid imekombel olid kotiga koos alles kõik vajalikud dokumendid ja raha. Sellest oli hiljem palju kasu, sest jäid ära sekeldused tollis ja raha eest sai ikka midagi osta,” jutustas Anu.
Liiv, vetikad ja väiksed kalad püksis
Hotellitoas asju pakkides värisesid mõlemad. Ehmatuseks olid Anu haavad koledad, justkui oleks ta metslooma küünte vahel olnud. Kuid haavadele vett lasta ja puhastada polnud võimalik: hotellis polnud enam vett. Õnneks oli tsunamivesi soolane, mida oli haavadestki tunda. Sool aitab desinfitseerida.
Kehad liiva, püksid vetikaid ja väikseid kalu täis, joosti suurele teele, kuhu oli kokku tulnud palju rahvast. Kogu mass suundus stiihiliselt saare mägedesse.
Öö dzhunglis oli hirmutav ja Anu tundis, et kõik kohad valutavad. “Vististi hirmu pärast ma varem haavavalu ei tundnud,” arutles ta. Nüüd tuli teine hirm: soojaga võivad haavad mädanema hakata. Peale selle siblis dzhunglis igasugu putukaid, sisalikke ja tundmatuid elukaid. Vajadus end pesta aina kasvas, alla randa ei lubatud kedagi. Õnneks olid noored mägiteele asudes ostnud kauplusest veepudelid.
Mäe otsas, kus öö tuli veeta, istus 200-300 inimest. Enamik neist oli shokis ja käitus vastavalt: kes vahtis niisama omaette, kes nuttis, kes karjus. Paljud jooksid rannast mäkke rannariietes, sugulased ja pereliikmed olid teab kus. Mõni oksendas.
Anu jutustas: “Hommikul tulime Mardiga mäest alla, teadmata, mida teeme. Juhuslikult sõitis meist mööda auto ja Mart küsis, kas sõidab sadamasse. Noogutati. Hüppasime autokasti. Sadamas öeldi, et ühendust mandriga ei ole, ja soovitati teist sadamat. Sealt saimegi praami peale ja poolteise tunniga mandrile. Jõudsime Krabi linna, kus kahjustused olid veel suuremad. Liiklus oli kohutav, suured haiglad puupüsti täis. Inimesed nutsid, karjusid tänaval. Teadsime, et siia me ei jää. Õnneks ei näinud me ühtegi laipa oma silmaga. Aga kodustega Mardi mobiili abil suheldes saime teateid, et juba on 9000 surnut, juba 10 000 surnut… Oli 30-32 kraadi kuuma. Kodused hoiatasid epideemia eest ja ootasid meid kohe tagasi. Aga Bangkokki pääseda polnudki lihtne, rongid olid reisijaid täis ja piletid müüdud.
Krabist sõitsime Trangi linna, mis asus 50 kilomeetrit rannikust. Seal hotellis saime esimest korda end pesta ja näha, mida olime endaga kaasas kandnud. Tõepoolest: koos liiva ja vetikatega oli veel pisikesi kalu. Sai osta haavapuhastusvahendeid. Nüüd oli haavavalu hull ja närvid andsid tunda: toimunu tõsidus hakkas pärale jõudma.
Tänasime õnne, et sukelduma ei läinud. Sukeldujaid sai väga palju surma. Aga Tais on selline teenus, et saad maskiga vee alla minna, vaadata kalu ja taimi. Meilgi oli plaanis sukelduda.
Trangist sõitsime Thung Songi, mis oli väike koht ja kust sai hõlpsasti Bangkokki. Ilutulestikud ja pidustused jäeti katastroofi tõttu ära, nii et uue aasta võtsime vastu telekat vaadates.”
Mure hilise shoki pärast
Anu ütles, et katastroofi ulatust arvestades on ta olnud liiga rahulik. Justkui poleks pääsemine üle noatera veel tema teadvusesse jõudnud. “Ma ei tea, mis minuga juhtub. Võib-olla vajan varsti psühholoogilist nõustamist,” lausus ta.
Kaks ja pool nädalat, mis oli mõeldud puhkuseks, kujunesid hoopis väsitavaks. “Ma ei olegi puhata saanud ja nüüd tahaks hoopis puhata,” tunnistas Anu. “Aga tuleb tööle hakata, nii minul kui Mardil.”
Enne sõpradega kokkusaamist oleks Anu Tallinna kesklinnas Vabaduse väljaku parklas äärepealt auto alla jäänud. “Olen nagu uimane. Võib-olla ka ajavahest. Mõtlesin: Tais surma ei saanud ja nüüd oma Eestimaal jään auto alla. Kole ju!”
Anu ütles, et siniseid-kollaseid plekke ta ihul küll enam ei ole, aga põlv on põrutusest natuke valus. Haavadelt on kärnad maha tulnud, kuid armid näha. Anul piisab teksapükste säärt pisut üles koorida, kui sügavaid küünejälgi meenutavad armid välja tulevad.
“Vesi ei olnudki nii hull, aga need asjad vees. Oleks võinud ju rauakolakaga pihta saanud ja… Jumal teab. Võimalik, et paljud just nii surma saidki,” mõtiskles suhteliselt õnnelikult tsunamist pääsenu ja jätkas: “Praegu suhtun toimunusse küll rahulikult, aga unenäod on kuidagi kahtlased. Näen ilmselt tänu telekast vaadatule unes laineid ja laipu. Nii paar korda juba. Ka Mart on neid näinud, ehkki Tais me laipadele ei sattunud. Aga Pärnust sain kosutava uudise: Pärnu pakub sõpruslinnadele, kust on Tais kannatanuid, tasuta ravituusikuid. Ka meid Mardiga olevat nende hulka arvatud. Ehk toimib vesiravi psühholoogilise nõustamise eest,” ütles Anu hüvastijätul.
Muide, Pärnut laastanud orkaani ajal sõitsid Anu ja Mart Sindist Pärnusse külla ning said jälle varbad märjaks. “Tundub, et vesi jälitab meid,” märkis naine humoorikalt.