Dramaatiline Sõmeri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu kunstnik Bruno Sõmeri, kes eksponeeris kevadel oma abstraktseid maale taastusravikeskuse Estonia Rohelises majas, on nüüd Punases Tornis välja pannud oma kollaažid.
Juba kevadel oli mul äärmiselt kahju, et Sõmeri maalinäituselt kõndisid läbi vaid põhjanaabritest pensionärid ja suurel osal pärnakaist jäi see tõenäoliselt nägemata. Kunstniku praegunegi väljapanek pole kohavalikult kõige parem.
Punase torni ekspositsiooniruum pole Sõmeri tööde jaoks kõige sobivam. Saalis on näituste korraldamiseks kesine valgustus, mitmest aknast paistev veel suviselt ere päike peegeldub töödelt vaataja silma ning seinte kivihall toon neelab kollaažide pehme pastelse koloriidi.
Sõmeri, keda näitusel ülesriputatud tutvustusel nimetatakse maalilise abstraktsionismi viljelejaks, on kollaažid loonud oma maalidega samas võtmes. Kollaažide taustas kumavad tema maalidelt tuttavad motiivid ja jacksonpollocklik tehnika, millele geomeetriliste kujundite paigutamisega on autor saavutanud dünaamilise pildistruktuuri.
Piltide intensiivsus pole loodud mitte orfismile omaselt erksate ja kontrastsete värvide kompositsiooniga, vaid üksteisest tulenevate geomeetriliste kujundite tasakaalustatud ülesehituse ja visuaalset mõju toetava pastelselt sumeda sõmerliku koloriidiga, kus igal värvikombinatsioonil on kindel taotluslik mõju.
Sõmeri pole läinud oma töödes kõige käepärasemale ja levinumale teele, et kasutada kollaažides popkunstile omaseid neodadaistlikke motiive, tarbijalikku ühiskonda ja kultuuri iseloomustavaid objekte. Ta on ideede, kujutluspiltide, emotsioonide ja seisundite edasiandmiseks lähenenud sootuks teise nurga alt.
Nagu maalide puhulgi, on sõnumit püütud edasi anda koloriidiga – samad tumedad ekspressiivselt dramaatilised värvitoonid, millele lisatud pisut erksamaid kujundeid, mis rõhutavad ja annavad edasi vajalikke detaile, kunstnikku mõjutanud miljööd või ideed.
Mingi olustikuline pilt või sügava mulje jätnud hetk on olnud ilmselt teoste “Arheoloogiline” ja “Fragment” loomise ajend. Kompositsiooniliselt väga täpsed ja läbitunnetatud on need tööd. Midagi ürgset ja eestipärast õhkub kollaažist “Maameel”, dramaatilisust on teoses “Kaduvik” ja nostalgiline lapsepõlverõõm on pildis “Vihmapäev”.
Tänu tonaalsusele ja värvikombinatsioonile sai lemmiktööks Punase torni näitusesaali ukse taha varju jäänud teos “Varjuline”. Üks töödest, mille riputaksin oma hämarasse tuppa küll. Tahaks näha ükskord Sõmeri maale ja kollaaže ühisel näitusel koos ja korraga. Mil moel need hakkaksid siis mõjuma ning üksteist täiendama?