Litosümpoosioni pärand

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisel litograafiasümpoosionil Pärnus osalesid Ivan Willemyns (vasakul) Šveitsist ja Ingrid Ledent, Belgiast, kelle töid saab vaadata Eesti litograafiakeskuse galeriis.
Teisel litograafiasümpoosionil Pärnus osalesid Ivan Willemyns (vasakul) Šveitsist ja Ingrid Ledent, Belgiast, kelle töid saab vaadata Eesti litograafiakeskuse galeriis. Foto: parnupostimees.ee

Eesti litograafiakeskuse korraldatud teine litograafiasümpoosion tõi peale ülemöödunud nädalavahetusel toimunud õpitubade ja loengute Pärnusse mitu huvitavat näitust.

Litograafiakeskuse ruumides Pärnus Kuninga tänaval on üleval seekordse sümpoosioni kõige huvitavam väljapanek, mida kindlasti soovitan vaadata. Keskuse näitusesaalis eksponeerib oma töid litograafia alal rahvusvaheliselt tuntud, doktorikraadiga Belgia kunstnik Ingrid Ledent, kelle nimi pole Eestiski päris tundmatu - Ledent on pidanud litograafiaalaseid loenguid muuhulgas Tallinnas.

Liikuv aeg

Seekord on Pärnus välja pandud kunstniku paarkümmend mitmevärvilist litot ja näitus kannab nime “Time” (“Aeg”). Litod on teostatud väga kõrge professionaalsusega ning nõudnud kunstnikult tehnika filigraanset valdamist. Kahju, et näitusel pole piltidele lisatud teoste pealkirju ja aastaarve, millal töö tehtud. Raske on konkreetset näidet toomata neid kommenteerida.

Ledenti on huvitanud aeg ja aja liikumine, selle kujutamine litograafia võimalusi kasutades.

Tema töödest õhkub kunstniku filosoofilist lähenemist, kujutatu on hästi läbi mõeldud ja tunnetatud. Kunstnik on oma kolmes-neljas töös kasutanud kaadreid Vene omaaegse kinokunstiuuendaja ja eksperimenteerija Dziga Vertovi filmist.

Vertov, kes võttis oma töödesse kaadreid, fragmente teda ümbritsevast tegelikkusest, kasutas stoppkaadreid ja mitmeks osaks jaotatud pilti ning tihedat montaaži, saavutades nõnda uudse filmikeele. Nõndasamuti on Ingrid Ledent oma graafilistel lehtedel, Vertovi kaadreid kasutades, saavutanud visuaalse aja liikumise ja püüdnud jutustada oma lugu.

Montaaž, laenud teistelt autoritelt, kollaažilik lähenemine visuaalse efekti saavutamiseks on olnud kunstnikel kasutusel juba läinud sajandi algusest, kui meenutada futuristide, sürrealistide, kubistide ja dadaistide tegemisi. Ledenti tööde kadreeritus tekitab filmiefekti, millega assotsieeruvad aja kulg, kiirus ja dünaamika, lisaks kunstniku peen graafikajoon, mis moodustavad mitmevärvilistel litodel ornamentaalsed pinnad.

Kontserdimajja tõi litograafiasümpoosion kaks näitust. Linnagaleriis eksponeeriti maalija, graafiku ja kunstipedagoogi, Eesti ühe parima litograafiaasjatundja Alo Hoidre (1916-1993) litode väljapanekut pealkirja all “Retrospektiiv”, see väljapanek on nüüd küll juba maha võetud. Kontserdimaja kolmandal korrusel on jätkuvalt üleval Eesti kunstiakadeemia ja Antwerpeni kuningliku kunstiakadeemia üliõpilaste näitus.

Lito areng

Kuigi Hoidre kogu loomingust selle graafikaväljapaneku järgi täit ülevaadet ei saanud (olid ju Hoidre raamatuillustratsioonid ja maalid näitusel esindamata), oli huvitav näha kunstniku arengut: millised on olnud aastate jooksul mõjutused kunstnikule ja tema stiilile.

Millised poliitilised ja sotsiaalsed suundumused on olnud teatud aastatel, seda on ka Hoidre loomingus näha. Kolmekümnendate aastate lõpus valminud töödes on oma ajastu hõngu (“Stseen kaupluses”), kuuekümnendate töödes aga Nõukogude ajale omast teemavalikut (“Purustatud linn” ja “Fritsud”). On näha Viiralti, Raua või Okase mõjutusi (vaimustust), 1970.-1980. aastail olnud plakatikunsti populaarsust ja nõnda edasi. Ta on paljusid kunstnikke mõjutanud looja oma jõulise ja maalilise litograafiatehnikaga.

Belgia ja Eesti üliõpilaste tööde näitus kontserdimaja kolmandal korrusel väärib samuti vaatamist.

Huvitavaid töid on sealgi (näiteks tööd “Stolen God” või “Chemistry of Fougnet”). Kes teab, võib-olla kuuleme-näeme neist kunstnikest veel edaspidigi. Kahju on aga jälle sellest, et piltide autorite nimesid ja teoste pealkirju polnud - neid tuli veerida kunstnike signeeringutelt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles