Tagasivaatena juubilari väljanäitusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekord tahaks saada võlast lahti. Juba septembrikuu alguses avas meie linna üks tuntumaid kunstnikke Vello Paluoja oma juubeliväljapanekud Pärnu keskraamatukogus, Punases tornis, linnakodaniku majas ja kalligraafianäituse “Festina lente” linnagaleriis.
Kalligraafianäituse pealkirjaga andis kunstnik mõista, et on väärtusi, mis aja kulgedes ei muutu ja on suuremad kui igapäevased askeldused.
Festinatio on ladina keeles kiirustades ja lente on aeglaselt. Kiirusta aeglaselt või rutta aeglaselt - see on see sõnum, mida Paluoja on soovinud meile öelda. Kunstnik on oma loomingus meie ette toonud need põlisväärtused, mis meie elu siin ja praegu elamisväärsena on aidanud hoida.
Ilukirjaga on Paluoja suutnud lisada tekstile midagi sõnulseletamatut - tekstist lähtuvalt on valitud stiil ja sellega saavutatav rütm, teksti tiheduse, tähtede suuruse ja asetusega on pildid hästi läbikomponeeritud, joonterägust tekivad piltidel heledamad ja tumedamad pinnad, ka pole vähetähtis teksti sisu.
Paluoja kasutatud tekstide retoorika ja esteetika koos kunstniku retoorika ja esteetikaga annavad akadeemilise ja klassitsismile omase kodifitseeritud esteetika, kus ülevus ja ilu on rangelt lahus madalast ja inetusest, kus pjedestaalile on tõstetud rahulik lihtsus ja kaunis suursugusus.
Kui meenutada tema näitusel olnud töid, peab ütlema, et mõtteterad ja sententsid, mida kunstnik oma töödes kasutas, olid meile ju tuttavad (Hippokratese “Elu on lühike, kunst kauakestev”, Cicero “Enesevalitsus on suurim valitsus” jne), lisaks nendele veel Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luuleread, mis kenasti vormistatud ja kaunitesse raamidesse pandud.
Need kenad kalligraafilised mõtted sobivad vahest gümnaasiumi klassiseinale, ka ei teeks paha, kui mõni neist leiaks tee meie nomenklatuursete bürokraatide kabinettidesse, et ametnikel ei läheks meelest, kes nad on ja milleks ametisse seatud.
Kõigele vaatamata sai näitusel minu lemmikuks ikkagi keset näitusesaali postamendil olnud skulptuurne kompositsioon või objekt pealkirja all “In fine” (“Lõpuks”). See meenutas mulle Paluoja tööd läinud aasta Pärnu kunstnike sügiseselt ülevaatenäituselt, tema kubistlikku tööd “Konstruktsioon”, mida juba tookord soovitasin kontserdimajal endale soetada. Seekordnegi töö on seda väärt.