/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)
Kui Pärnu linnavalitsusest tuli mulle novembris ettepanek osaleda kultuuriraha jagamisel, tekitas vastamine minus probleeme: ajapuudus, vähene asjatundlikkus, aga kõige enam asjaolu, et olin tolle komisjoni moodustamisele 2,5 aastat tagasi linnavolikogus ja Pärnu Postimehe veergudel ägedalt vastu seisnud.
Põhjuseks see, et tollane linnavõim likvideeris asjatundlikest kultuuriinimestest moodustatud nõukojad ja määras asendajaks kõnesoleva komisjoni, astudes sellega sammu eemale kodanikuühiskonna ideaalidest.
Uudishimu sai siiski võitu ja nüüd on esimene kogemus käes. Minu kartustel oli alust: taotluste lugemisele detsembris ja üheskoos arupidamisele kulus kokku 16 tundi. Mitme teema puhul pidin tunnistama oma pealiskaudset informeeritust, vaatamata sellele, et olen suhteliselt usin Pärnu kultuurielust osasaaja.
Kuna enamik komisjoni liikmeid esindab oma kogemusega eri kultuurivaldkondi (kunst, laulmine-tantsimine, näitekunst, käsitöö), oli asjatundlikkust kokku ehk küllaldaselt.
Otsustamise tegi raskeks see, et taotlustega küsitud rahasumma ületas mitu korda linna praegusi võimalusi.
Tuli teha valik, arvestades, et tugevad kollektiivid ja mainekad ettevõtmised rasketelgi aegadel elus püsiksid ja Pärnu linna kultuurilugu ning tuntust edasi kannaksid. Et uued tulijad saaksid end näidata ja kultuuripilti mitmekesisemaks rikastada, et oleks hea valik ajaveetmisvõimalusi suvisel puhkuste ajal ja kultuurisündmusi jaguks kogu aasta peale.
Samuti pidi silmas pidama, et riigile ja rahvakultuurile olulised tähtpäevad väärikalt tähistatud saaksid, et kultuurivähemused võiksid oma identiteeti hoida, et huvipakkuvat jaguks nii vanadele kui noortele, kerge ja tõsise meelelahutuse sõpradele, püsielanikele ja turistidele.
Et rõõmu ja rahulolu tunneksid nii esinejad, publik, majutajad-toitlustajad-sõidutajad kui linna maine kujundajad ning igal pärnakal oleks põhjust oma kodukoha üle uhkust tunda.
Usun, et komisjoni liikmed andsid valikut tehes oma parima, kuid otsustamise teeks lihtsamaks, kui kasutada oleks mingisugunegi (suve)külaliste ja linnakodanike huve ning rahulolu peegeldav uuring ja vastavate suundumuste analüüs.
Nii mõnigi taotlusi kirjutav kultuuriedendaja võidaks oma ideedele senisest rohkem poolehoidu, kui nende paberile pandud eelarvetest oleks märgata kokkuhoiupüüdlusi.
Mina näiteks hääletasin vastu taotlustele, kus istungitelaua või klaveri püüne pealt maha- ja tagasitõstmiseks küsiti 3000-4000 krooni. Võib-olla on kapitalism meid kõiki juba muutnud, kuid näiteks ise veetsin “Fiesta” ajal vabatahtlikuna terve öö Pärnu Rüütli platsi vabalavale toodud pianiinot valvates ja transporditöölised olime andunud huvilistena tollal kõik.
Taotlusi lugedes oleks mõnel puhul väga tahtnud näha koostööd ja jõudude ühendamist eri eestvedajate vahel.
Omaette teema on linnaasutuste rendiküsimine linna kultuurilisel teenindamisel, see tähendab maksumaksja raha ühest taskust teise tõstmine kõnesolevate taotluste kaudu.
Kokkuvõtteks arvan, et külvivolinike laialisaadetud kultuuriinimeste nõukojad tuleb taastada, kaasamaks asjatundjaid linna kultuuripoliitika kujundamisse. Ja muidugi senisest õiglasema ja tõhusama rahajagamise huvides.
Kuigi minu eelmine küsimus sõpruslinnade kohta (seegi kultuur, kuidas sõpru hoida) on seni vastamata, küsin avaliku vastuse lootuses: kas ja kuivõrd on suvise hansapeo ettevalmistusse kaasatud kodanikeühendused?