Koreograaf Teet Kask mõtleb Eestisse naasmisele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Estonia teatri noore tantsijana juba 1989. aastal Rootsi kuningliku ooperi balletitruppi tööle saanud Teet Kask on aktiivsest tantsimisest loobunud, end koreograafiks koolitanud ja otsustanud kodumaale tagasi tulla.

Kask ütleb, et 1997. aastast alates on kogu aeg olnudki nagu tagasitulek, sest töised sidemed kodumaaga on sellest ajast järjest tihenenud. Oma koduste juures Sindis on ta mõistagi pidevalt käinud.

Olete juba 16. aastat välismaal, algul Rootsis, hiljem Norra rahvusooperi balletitrupis. Kas tantsite praegugi?

Elu on selles mõttes muutunud, et ma ei ole enam aktiivne tantsija ühegi konkreetse institutsiooni juures. Tantsin praegu vaid oma projektides või muudes sellistes lavastustes, mis pole ühegi teatri all. Viimase aasta aga pühendasin puhtalt magistriõppele Londoni linnaülikooli juures. 3. oktoobril kaitsesin magistritöö. See oli avalik etendus, vaataja võis tänavalt sisse astuda, ei olnud ainult ülikooli inimesed. Nii et sellega sai lõpetatud, kraad on käes. Vaid pidulik tseremoonia on veel, see toimub detsembris.

Olen nüüd Eestis esimene Lääne-koolitusega magister-koreograaf, ikka päris uhke tunne on.

Ütlesite, et te pole enam aktiivne tantsija. Miks?

Siin langes mitu asja kokku. Hariduse ja koolituse olen ma ju saanud kui tantsija, lavastamine tuli sisemisest ajendist, spontaanselt. Mõtlesin, et võtan aja maha, vaatan, mis ma olen teinud, missugune on hetkeseis ja kuhu mul oleks edasi minna kui lavastaja.

Pärast endaga arupidamist leidsin, et kõige parem oleks võtta kontsentreeritud aeg, kui saaks ennast arendada kriitilise pilgu all. Leidsin, et Londoni linnaülikoolis magistrantuuris oli võimalus seda teha. Aasta aega. Nokitseda detailide kallal.

Ma ei olnudki enne harjunud ennast niimoodi lahkama, võrdlemisi raske oli, esimese hooga ju kohkud ära. Aga iga asi on võimalik, kui seda õigesti teha. Sealt ma sain võrdlemisi hea oskuse asjadele kriitiliselt vaadata, analüüsida - see oli põhiline.

Enne seda viimast aastat te siiski tantsisite veel.

Olin Norra rahvusballeti hingekirjas. Aga kaks ja pool aastat varem oli mul vasaku jala väike kõõluseoperatsioon. Lugesin seda märgiks, et vist on õige aeg lõpetada. Kui see operatsioon oli, mõtlesin, et kui tantsija olin ma alles hakanud aru saama, mis see tähendab. Ja et saatus on irooniline: sunnib mind lõpetama. See aga pole lõpetamine, vaid asjade vaatamine natuke teise külje pealt.

Kas te füüsiliselt saaksite tantsida?

Jaa, ma Londonis tantsisin. Tegin oma kursusekaaslasega kahasse etenduse, see toimus kunstisaalis. Ja enne kui ma eelmise aasta septembris õpinguid alustasin, oli mul Pariisis Pompidou’ keskuses koos ühe Norra kunstnikuga etendus.

Eestis on mul samuti kavas teha etendus, kus ise olen sees, tantsin. Seal ongi vaid kaks esinejat.

Kus te praegu elate?

Praegu on nii, et ma olen ühe jalaga siiski Norras, olen seal ju 16 aastat elanud. Hästi palju praktilist elu on seal, abikaasa ja kaks last. Teise jalaga olen siis Eestis ja käin Eesti ja Norra vahet väga tihti. Viimase aasta jooksul muidugi olen Londoni vahet käinud.

Nüüd ongi mul selline tõsine plaan Eestisse päriselt tagasi tulla.

Norras ongi elu väga kallis.

On küll kallis. Aga see pole kõige suurem põhjus ära tulla. Rohkem see, et võõrsil on tore küll, aga kodus on parem. Eesti on minu kodu ja ma ei ole seda kunagi eitanud. Kui veel teise külje pealt vaadata, on Eesti praegu võrdväärne teiste Euroopa maadega.

Kui vaadata natuke ajalugu, siis juba hansa-ajal oli nii, et meistrid saatsid selle õppima. Andsid neile ühe krooni: mine õpi, tee tiir maailmas ja tule tagasi. Mina vaatan oma elu täpselt samuti. Et see ring on täis saanud.

Magistriõppesse minek tähendas seda, et te sel ajal midagi ei teeninud. Kuidas rahaliselt toime tulite?

See oligi küsimus, mis tuli kohe lahendada. Osaliselt aitas kultuurkapital ja kuna ma olen Norra riiki teeninud, aitasid Norra tantsuringkonnad samuti.

Kus te Eestis tööle ja elama hakkate?

See on raske küsimus ja päris sajaprotsendiliselt pole ma seda veel otsustanud. Olen mõelnud mitut varianti ja konkreetselt on raske vastata. Aga kui arvestada seda, et Eesti on territoriaalselt väga väike, jõuab ühest otsast teise väga kiiresti. Töö nõuab mul linnas olemist, aga päris linnas elada enam ei taha. Suurest linnast on tüdimus tekkinud. Norras elan kesklinnas ja Londonis olin samuti linna südames.

Eestis ongi see eelis, et saab elada kusagil metsatukas ja linna tööle sõita. Selles suunas vist hakkavadki mul asjad kujunema.

Tallinna balletikoolist saite klassikalise tantsuhariduse, lõpetasite 1986. aastal. Millal ja kuidas toimus ümbersünd, et nüüd teete üksnes nüüdistantsu?

See on olnud huvitav protsess, millest kunagi võiks pikemalt kirjutada. Kindlasti on oma osa sellel, et tol ajal ei viljeldudki Eestis midagi muud peale klassikalise tantsu. Küll teati, et mujal maailmas ühte kui teist tehti, aga õppida sai meil siiski vaid klassikalist tantsu.

Teadlikumaks sain, kui nägin videote pealt – keegi oli neid saanud sisse tuua – Rootsi Cullbergi balletti. Sealt nägin, kuidas klassikalise tantsuhariduse pealt tehti hoopis teistsugust tantsu. See inspireeris mind tohutult, ma tundsin ära, mida ma soovin. Ja sealt hakkas see asi järjest hargnema.

Rootsi kuninglikus balletis töötades sain juba rohkem seda maitset suhu, kuidas klassikalise balleti pealt kaasaegne vorm sünnib. Norra rahvusballetis süvenes asi veel, sest sealne repertuaar oli mitmekülgne ja rikas.

See areng on tulnud tantsijapraktika kaudu. Mind on väga palju rikastanud see, et oskan nii klassikalist kui kaasaegset tantsu, sest sinna vahele jääb hästi palju.

Kas praegu tuleks veel kõne alla, et tantsiksite klassikalist balletti?

Ma ei taha kellelegi liiga teha, kui ütlen, et see ei paku mulle enam põnevust. Ja muidugi pole ma enam selles vormis. Ja ma ei tahaks enam, sest tunnen, et olen seda piisavalt teinud. Olin kümneaastane, kui alustasin õpinguid, õppisin seda kaheksa aastat. Siis tuli veel ligi 18 aastat tööd, kus oli kõrval küll kaasaegne tants, kuid iga hommik algas sellega, et tuli poolteist tundi klassikalist treeningut teha.

Mu keha ütleb praegu: väga hea, et ma sellega enam ei tegele. On ju väga palju muid tantsuvorme. Aga see, mis sai koolis õpitud pluss pikkade tööaastate jooksul omandatud, on muidugi kehas olemas. Ja ma võin une pealt klassikalise tunnetuse saavutada.

Nüüdistantsu on võimalik klassikalise tantsuharidusetagi teha?

Absoluutselt. Aga mida rohkem sa tead tantsutehnikaid, seda rikkam sa oled. Loomulikult võid olla hea tantsija ilma klassikalise põhjata. Aga klassikaline treening annab sulle ühe registri juurde, sul on rohkem võimalusi ja sa oled oma väljendustes rikkam.

Kas olete mõelnud näiteks õpetajaks hakata?

Oma Londoni-aasta jooksul õpetasin ma peaaegu iga päev, sest bakalaureusetudengid olid minu uuringuprotsessis pidevalt sees. See oli puhas õpetamisprotsess. Enne seda olen eri projektide alusel kolm korda käinud õpetamas Oslo kunstiakadeemias teise aasta bakalaureusetudengeid. Nii ei ole see mulle päris uus asi.Nüüd toimus Viljandi kultuuriakadeemias minu meistriklass. Nii et ma ei välista õpetajatööd absoluutselt.

Vaatamata kauasele välismaal töötamisele, räägite aktsendivaba eesti keelt. Vaid mõnikord on märgata rootsi või norra keelele omast hääldust. Õppisite ära mõlemad keeled, need on küll väga sarnased?

Rootsi keelt sai õpitud siis, kui olin Rootsi kuninglikus balletis. Norra keelt oli piisavalt aega õppida Norras ja seda oskangi paremini kui rootsi keelt. Need keeled on tõesti hästi sarnased.

Huvitav on see, et kui ma olen Eestist ära olnud, olen palju rohkem hakanud eesti keelele tähelepanu pöörama. Mitte sellepärast, et ma kardaks seda ära unustada. Tekib selline situatsioon, et sa hakkad eesti keelest hoopis rohkem aru saama. Mõistad, mida üks või teine sõna meie kultuurikontekstis tegelikult tähendab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles