Nagu igal sügisel on Pärnu kunstnikud tänavugi oma taiesed rahvale vaatamiseks välja pannud.
On juhtunud see, mida saigi oodatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traditsiooniline näitus “Sügis 2005” on üleval linnagaleriis ja noorema põlvkonna kunstnike väljapanek, seekord pealkirjaga “Kunstnik Armastab Rahvast, Rahvas Armastab Kunstnikku ehk Kunst, Mis Rahvale Meeldib”, on avatud Pärnu uue kunsti muuseumis.
Oodatu juhtuski
Läinudaastane linnagalerii näitus ja moodsa kunsti ekspositsioon täiendasid teineteist, kuigi tundus, et linnagalerii väljapanek oli tol korral pisut laiahaardelisem ja kaalukam.
Nüüd on juhtunud see, mida sai oodatud: Andrus Joonase kureeritud ülevaade oma mõtte- ja aatekaaslaste loomingust tundus terviklikum ja huvitavam.
Aga alustuseks linnagaleriis olevast sügisnäitusest. Kuidagi lahja tundub tänavune saak! Kas tõesti toodi seekord näitusele nii vähe töid? Kui ei oleks “Pärnumaa fotot 2005”, polekski midagi väga vaadata. Läinud aastal oli linnagalerii väljapanekus seda heale kunstile omast värsket hingust. Seekord aga pisut pettusin.
Ei, häid töid oli ikka! Tuntud headuses on esindatud Bruno Sõmeri oma kolme abstraktse maaliga. Tema ekspressiivsed maalilised kompositsioonid tumeda ja pisut sünge koloriidiga on mind alati lummanud.
Viljar Kõivu fotonäituse raames eksponeeritud kaks lavastuslikku fotokompositsiooni “Nimeta” jäid kohe silma.
Head olid Riina Georgi keraamilised objektid “Seoses Kreekaga” ning Jüri Kartušini ja Douglas Intsi maastikumaalid. Pisut kahju oli küll viimastena nimetatutest ja Ljudmilla Swarczewskast, kelle vaip “Rõõmu sära” olid riputatud kontserdimaja teisele korrusele, sest need tumehallid seinad ei sobi kõikide tööde eksponeerimiseks.
Ja muidugi oli väga hea fotonäitus. See oligi kõik. Minge vaatama, te ei kahetse!
Kunstnik armastab rahvast
Parema meelega kirjutan uue kunsti muuseumis nähtust. Kõigepealt näituse nimest. Ei tea, kas Pärnu nüüdisaegse kunsti viljelejad tundsid, et on oma loominguga eemaldunud vaatajaist või on nad tundnud vaatajate mõistmatust ja neist võõrandumist, kuid nüüdse näituse pealkirjaga nagu tahetaks rahvale lähemale tulla.
Või on see irooniline vihje publikule, et te ei saa niikuinii millestki aru? Vene kultuurisemiootik Boriss Uspenski on ühes usutlustest öelnud, et kunst peaks olema kommunikatsioon vaataja ning looja vahel. Kui klassikaline kunst on võrreldav inimestevahelise suhtlemisena, siis moodsa kunsti kohta on Uspenski väitnud, et see on nagu loomadevaheline suhtlus: sõnade asemel on signaalid, mis väljendavad emotsioone.
See, millise emotsiooni tänavune kunstiülevaade meis esile toob, sõltub meist. Kuigi peab tõdema, et osalt on kommunikeerumine publikuga Pärnu moodsa kunsti tegijatel õnnestunud. Kas verbaalselt või emotsionaalselt – see vahest on individuaalne.
Õnnestunud pole see suhtlus seepärast, et näiteks kunstnik Kadri Alesmaa oma camp’ilike, kitšimaiguliste ilutsevate töödega sooviks just meeldida. Pigem kumab kõigist tema piltidest väikekodanlikku kunstimaitset salvavat mahedat irooniat. Muuseas, minuga näitust külastanud sõber nentis, et need pildid meenutavad koloriidilt ja süžeelt Pärnu turul müüdavaid Poolas või Hiinas toodetud froteest saunalinu.
Irooniline on Sorge oma päris hea lindinimesi kujutava tööga, mille pealkiri on kogu väljapanekule nime andnud.
Pilge ei puudu Toomas Kuusingu sotsiaalse alatooniga töös “Maaomanikud” ning Meeland Sepa objektis “Rukkilill”. Aga neis teostes on veel midagi olulist – sõnum või teine plaan, mis väljub konkreetse töö raamistikust.
Sama võib öelda Jaak Visnapi litograafiaseeria “Müüdud” ja Mila Balti kurbnostalgilise maali “Maal” kohta. Kas see pealkiri tähistab kohta või teostust?
Väga mõjus on sel näitusel Joonas oma ready-made-objektiga “Aledoia 149”. Lakikihiga voodi, lillelehtedega kaetuna ja keskelt põlenud madratsiga, kus söestunud augus ilutsevad valged roosid, on nõnda eksponeerituna omandanud täiesti uue tähenduse. Mulle see töö meeldis. Kuid olen kuulnud, et see Joonase taies võib mõjuda vastupidi - masendavalt. Mine võta kinni!
Joonas kuraatorina on seekord näitust kokku pannes saavutanud selle, mida tavaliselt taotletakse kunstis – loonud narratiivi, aluspinna, mis aitaks meil nii ennast kui ümbritsevat maailma mõista.
Aga üks väike uss jäi ikkagi hinge närima! Meenus, et lugesin läinud nädalal Eesti Ekspressi lisas Areen ilmunud Kärt Hellerma esseed “Teesklus ja karje”, kus ta muu hulgas kirjutab, et “irooniline ellusuhtumine on tänase intellektuaali juures vaata et kohustuslik, muidu ei võeta teda tõsiselt”.
Ja veel mõni Hellerma mõtteist: “Minu meelest pole iroonia muud kui vaimse lagunemise märk. Iroonia sunnib ju terveid vaiste ja normaalseid tundeid häbenema, paneb arvama, et kõik on tühine, et miski ei kõlba, et millelgi pole väärtust. Irooniku maailm on juhuslik, pealispindne ja tuim. Seal pole uusi ideid, sest vanu annab lõpmatult kombineerida.”
Siinkohal nõustun Hellermaga: tõesti, oleks juba aeg, et irooniline janditamine kultuuripüramiidi tipust selle jalamile koliks. Siis ehk hakkaks rahvas kunstnikku tõeliselt armastama.