Pärnu uue kunsti muuseumis on väljas kahe kunstniku maalid: Edgar Valteril helged, humoorikad ja lapselikult ausad, Juss Pihol salapärased ning tabamatud.
Kunstnikud jutustavad lõuendil lugusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasteraamatute autori, illustraatori ja karikaturistina tuntud Valter on oma maalideski nii hurmavalt muinasjutumaailmas, et lausa kadedaks teeb tema maa- ja looduslähedane fantaasialend.
Sürrealistlik vanameister
Nostalgiline lapsepõlvemaailm ei jäta küll vist kedagi külmaks. Vaatasin neid pilte ja avastasin, et Valterile pole kaugeltki tundmatu sürrealistlike kunstnike looming.
Aga sürrealistide süngusest erinevalt on Valteri visioonid helged, humoorikad ja lapselikult ausad. Tema pildid on kui lugu. Need on nii (multi)filmilikud, nii lavastuslikult läbi komponeeritud, et anda edasi see meeleolu, see situatsioon, mida autor on oma vaimusilmas näinud-tundnud.
Mõte, mida Valter meile oma loominguga öelda tahab, kajastub hästi ühe ta raamatu pealkirjas, näitusesaaliski on see teos välja pandud - „Kuidas õppida vaatama?“. Väga ilusasti on kirjutanud sellest ja näitusestki Kati Murutar ning ega minul palju lisada olegi. Õppigem vaatama ja mõistma!
Hoopis teist laadi väljapanek on muuseumi teises saalis, kus oma maale eksponeerib Juss Piho.
Teatraalsed hetked
Piho on samuti karikaturist ja raamatute illustreerija, aga kui Valter on oma loominguga nii looduslähedane ja eestilikult maahõnguline, siis Piho looming on üdini urbanistlik. See on linnamaal, linnalik vaikelu, aga niisama veenev ja läbitunnetatud. Tema maalidel kujutatu on kui igatsev tagasivaade.
Kunstnik unistab situatsioonidest ja inimestest, kes on pärit läinud sajandi 20ndate-30ndate Pariisi või Amsterdami kohvikumiljööst, mis täis tüünet valgust ja armastust.
Sümbolistlik lähenemine, kus esile tõuseb pildi süžee, on kõige tähtsam ning kätkeb läinud aegade salapära.
Piho on asetanud oma tegelased mingisse situatsiooni, jäädes ise vaatlejaks: piltidest õhkub unelevat atmosfääri ja lausa füüsiliselt tajutavat ootust. Neist äärmiselt teatraalsetest piltidest tõuseb esile jäädvustatud hetk, olukord kui stoppkaader. Pilt muutub jutustuseks, looks, mida autor vaatajani püüab tuua, jäädes ise diskreetselt eemale.
Kõik on maalitud kui läbi uduloori ja pisut laiali valguvate piirjoontega. Maalitu oleks nagu fookusest väljas, karikeeritud, puuduvad konkreetsed, äratuntavad näod-inimesed. Läbi pastelse loori tõuseb esile pildist pilti rändav naine punases, muutudes sümboliks. Piltidest aimub salapära, ebamäärast ja tabamatut meeleolu, millel on kas armastuse, üksinduse või varjatud erootika pitser.
Näitusesaalis mängis taustaks muusika. Kõlas šansoon, mis esmamuljel Piho loominguga haakus. Aga mida rohkem ma neid pilte vaatasin, seda enam assotsieerusid need maalid mulle tangoga. Nii Piho piltides kui tangos on pastelsuse all peidus erksad, jõulised, nii soojad kui külmad värvid.
Jälle kaks head näitust, mida uue kunsti muuseumis vaadata. Ka Mart Viisitammel ja teistel linnajuhtidel: ehk hakkate peale hetkepoliitika teistestki asjadest aru saama.
Juri Lotman on kirjutanud järgmised read: “Meid ei üllata asjaolu, et me ei mõista raamatut, kui see on kirjutatud keeles, mida me ei valda. Küll aga oleme vägagi hämmastunud (ja isegi pahased), kui me ei saa aru kunstiteosest, mis on kas liiga uudne või liiga vana.“ Enam selgemini öelda ei saa.