Variserid, rotid ja patustajad

Igasuvine rahvusvaheline aktinäitus “Mees ja naine” Pärnu uue kunsti muuseumis on mai lõpust avatud ja kindlasti soovitan seda vaatama minna kõigil, sealhulgas neil, kes kirjutavad uue kunsti muuseumi teemalisi netikommentaare.

Alustuseks peab kohe ütlema, et nagu eelnevatelgi kordadel ei ole see kindlasti ainult aktinäitus. Traditsioonilisi akte kui selliseid näitusel ehk polegi, aga väljapaneku headuses pole kahtlust.

Taani ja Valgevene

Juba 13. korda avatud näitusele, mille teema on seekord „Savist marmorini“, on oma tööd saatnud kunstnikud Rootsist, Taanist, Soomest, Valgevenest ja Eestist.

Peaesinejaks on kuulutatud Taani skulptor Betty Engholm, kelle arvukad keraamilised savifiguurid on vallutanud muuseumi ekspositsiooniruumidest pea kolmandiku. Tema skulptuurirühmik “Bosnialaste portreegrupp: mõtlemine, rääkimine ja diskussioon tulevikust“ oma traagiliste, suuremõõtmeliste stiliseeritud figuuridega annab edasi Balkanil juhtunu dramaatilisust, aga ka nõutust on nende kujude ilmetes.

Engholmi vormideformatsioonis kujud savitoolidega jätavad esmapilgul dekoratiivse mulje, kui vaadata väljapaneku juures jooksvat filmi skulptuuridega kaunistatud maastikust Sorö saarelgi. Pikemal vaatlemisel aga kumab neist individuaalsust ning kunstniku sügavat suhestatust materjali ja kujunditesse.

Peaesinejale vaatamata on minu jaoks seekordse väljapaneku keskmeks siiski Valgevene kunstnike tööd. Need vajutavad kogu näitusele oma pitseri ning tuttavlikul moel äratavad meis uinunud, kuid valgevenelastega kindlasti ühise kollektiivse mälu.

Oma märgisüsteemi, ideestiku ja meeleoluga äratavad need teosed Nõukogude ajal meie mällu talletatud kollektiivsed ja sotsiaalsed seosed – tolle aja sümbolid, reeglisüsteemid kujundasid meie orientatsiooni(d) ja ellusuhtumise(d).

Huvitav, et Valgevenemaal on nõnda palju kunstnikke-sürrealiste. Totalitaarses ühiskonnas on kunst üks võimalustest öelda seda, mida otsesõnu teha ei saa, ning vastu seista ühiskonnas valitsevale moraalile, mentaliteedile, ebaõiglusele ja vaimsele ängistamisele. Valgevene kunstnike looming lähtub oma eksisteerimise ruumist ja ajast, olles aktiivses kommunikatsioonis vaatajaga.

Pallimängud

Viiraltlikult mõjuvad Valeri Slauki graafilised tööd. Tema sürreaalsed ja muinasjutulised maailmapildid oma grotesksete tegelaskujudega - trollide, metsavaimude ja loomadega, kuhu inimesed on paha aimamata sattunud, viitavad sellele, et kunstnik on oma loomingus tuginenud ning inspiratsiooni ammutanud loodusest, aga ka rahvapärimustest ning muidugi tänapäeva absurdsest ühiskonnast.

Need tööd mõjuvad kui hoiatus: mingi apokalüptiline kaos aimub neist. Kuid teostest ei puudu Slauki suhe ümbritsevasse, kunstnik kujutab inimesi kui loomi või röövlinde. Autori irooniline hoiak ilmneb teoses “Pallimängud”: sõnnikumardikas veeretab oma pisikest sõnnikupalli ja inimene enda oma, suuremat.

Ruslan Vaškevitš on Pärnu publikumile juba varasemast tuttav. Kunstniku mitu tööd on uue kunsti muuseumi omanduses ning neid on eksponeeritud varemgi. Tema deformeeritud “Püha Sebastian”, kujutlusvõimet süvendav “Paljad põlved” ja absurdimaiguline “Hiina köök” pastelsetes toonides on postmodernse lähenemise eredamad näited, neis piltides leidub nii unenäolisust kui argist reaalsust.

Kuid Vaškevitši suureformaadilised, Jean Effeli stiilis akrüüljoonistused oma mustvalge koloriidiga on ekspressiivsed. Pisut banaalsete süžeedega ning tõelisust karikeerides on kunstnik avalikult ühiskonnakriitiline. Meeldejäävaimad teosed sellest seeriast on “Sõda ja rahu”, “Judith” ja “Saa inimeseks”. Viimasena mainitu näitab kunstniku positsiooni ehk kõige paremini. Meenub Uku Masingu kirjapandu: “Inimene on ikkagi ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle.”

Andrei Chchukin on aga ilmselt olnud inspireeritud Jorge Luis Borgese novellist “Tlön, Ugbar, Orbis Tertius”. Tema töödeseeria kannab sellest novellist pärit salaseltsi Orbis Tertius (Kolmas Maailm) nime.

Tegemist oli pühendunute salaseltsiga, kes sajandite vältel oli välja töötanud imaginaarse maa kirjelduse. Selle maailma “Urban-Tlöni” entsüklopeedia ilmumise tulemusena hakati koolides õpetama Tlöni “algkeelt” ja liigutavatest episoodidest küllastunud ajalugu.

Selle tagajärjel unustavad inimesed enda mineviku, see asendub fiktiivsega. Kui varjata või moonutada tõsiasju, suudavad vähesed aimata tegelikkuse labasust ja julmust. Nõnda saan mina aru Chchukini suureformaadilistest kullatud inimfiguuridega portreefotodest, mille tegelaskujud oleksid nagu pärit antiikmütoloogiast. Kuid selle särava pealispinna all võib aimata inetust.

Moondunud inimesed

Slava Zaharinski maalid väärivad esiletõstmist. Juba pealkirjad räägivad enda eest: “Variserid”, “Rotid”, “Patustajad”. Kunstnikku on mõjutanud kristlik maailmavaade ja moraal, seepärast tundub mulle, et ta näeb ümbritsevat eriti valuliselt.

Zaharinski piltidel on mehed ja naised moondunud värdjateks, näiteks on ühel käes punalipuke, teine kannab samal ajal risti. Või ründavad seda värdkeha igast kandist rotid. Kas pole see hoopis viide meid ümbritsevale kahepalgelisele ja võltsile maailmale, mis inimkonda värdjalikuks moondab?

Soovitan Zaharinski maale vaadata pärast videofilmi, mis näitusel jookseb. Seal räägib kunstnik endast ja oma loomingust palju täpsemalt.

Rahvuslikkust on Vladimir Tsesleri ja Sergei Voichenko töös “Pidu Hollywoodi moodi”. Kotiriidest seinavaip ja padjad trükitud neoprimitivistlike piltidega meenutavad slaavi muinasjuttude illustratsioone või tikitud, olmestseenide ja tekstidega seinalinikuid, mis eesti taludeski olid üsna levinud. Kunstnike irooniline lähenemine ning camp’ilik võti, milles tööd teostatud, jätavad mulje, et sürreaalne nõukogude aeg olnuks võimalik ainult muinasjutus.

See tandem on väga mitmekülgne: välja on pandud nende skulpturaalsed objektid, näiteks absurdimaiguline “Roosa tool” või sõrgjalgsele olendile mõeldud “King”.

Parimad on aga Tsesleri-Voichenko fotoplakatid. Näiteks “Olga” peegeldab tänapäeva ühiskonna olemuslikku absurdsust. Mitmetähenduslik on “Keelatud vili”.

Kahe väga andeka looja keskseim teos sel näitusel on aga “Tere hommikust, Valgevene!”. Kogu kriitikat, mis suunatud selle totalitaarse, nihestunud ja suletud ühiskonna pihta, pole võimalik edasi anda. Seda tööd peab nägema. Ja muidugi süvendab pealkiri, parafraas tuntud filmist “Good morning, Vietnam”, teose mõju.

Eesti kunstnikest mainin Kirke Kangrot, kelle kolmikskulptuur on monumentaalne land art’i sugemetega artefakt.

Vaadata on sellel kunstinäitusel palju. Ja õppida. Neilgi, kes uue kunsti muuseumis pole iial käinud. Minge vaadake ja veenduge ning õpetage oma lastele, et alastuses inimkeha on kaunis, vaid vale mõtlemine moonutab seda ja muudab rõvedaks.

Ning lõpetuseks. Nii nagu Valgevene kunstnike teosed on loonud sellel näitusel oma narratiivi, nõnda on Pärnus ja kogu Eestis loonud enda narratiivi Pärnu uue kunsti muuseum. Seda võiks siin perifeerias lõpuks mõistma hakata.