Kommentaar: Närvid juba püsti – vara veel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalgpallil ja rokkmuusikal on ühte-teist ühist. Mõlemad ajavad tohutud inimhulgad närvi, muidu isegi vaiksevõitu inimesed muutuvad ootamatult rõõmsaks ja kurjaks, sõpru otsivaks ja võõraid peksvaks, kerges õllevines vaimukaks ja end arutuks joonud eemaletõukavaks tüübiks. Selliseid on praegu hulgi Saksamaa linnades, selliseid liikus päev-paar tagasi hulgi Tallinnas, sest näidati Metallicat.
Inimesed vajavad suurejoonelist melu, jalgpall ja rokk pakuvad seda täiel määral, jalgpalli ja roki sees saab mürada.
Aga mõlemat saab ka vaikselt iseendaga jäädes nautida, vaid omale tulemusi üles kirjutades, tabeleid joonistades, arvutist lisainfot hankides, ridade vahelt saadu põhjal seoseid luues. Et vajadusel teleka hääl maha keerata ja oma teadmiste najal pilti nautida.
Sest ka kommentaatorid lähevad närvi ja pruugivad aeg-ajalt sõnu, mis tipptasemel pildiga kokku ei sobi. Näiteks teisipäeva õhtul, kui brasiillaste edurivi kallal kergel käel ja sõnul laiutati.
Meistreid (maailmameistreid!) üleolevalt kohtlev kommentaator, olgugi Eestis tuntud mängija (Indrek Zelinski), peaks säilitama kaine meele, aga ka paremini valmistuma – see on viide varasematele puudujääkidele.
Ta on kiita saanud ja endale ehk mulje tekitanud, et on valmis kommentaator, mõistmata, et algajat kiidetaksegi enamasti sellepärast, et ta on algaja.
Jalgpall on kergeks pealelendamiseks liiga kirev, paljutahuline ja lugematutest nüanssidest olenev mäng. Ei maksa unustada, et vaatame maailmameistrivõistlusi ja sel tasandil mäng ei käi nii hõlpsasti lahti nagu mänguauto.
See oleks niisama riskantne ettevõtmine nagu Metallica kitarristi soolopartii emotsionaalne arvustamine. Vaevalt et Riho Sibul selle ühe kohtumise põhjal ette võtaks.
MM alles algas, ilusaid esitusi pakutakse veel piisavalt. Küll kosuvad ka prantslased, inglased, rootslased, ühendriiklased ja teised, kes oma stardiga rahule ei jäänud.
Turniire ei võida ju üksnes esimese mängu võitjad, suuri võite on saanud ka õnnekombel finaalturniirile sattunud. Iga asi omal ajal, pole mõtet erutuda, kui suured meistrid kohe kõike välja ei pane.
Vaatajalegi meeldib mäng, mille pinge järk-järgult kerkib. Ei tahakski, et oskused, emotsioonid ja sõnavara juba esimeses voorus ära kulutatakse.