Merca on mahe ja mõistev

Näitleja ja luuletaja Merle Jääger. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Merle Jäägeri raamatus “Mees” ei ole midagi uut. Me teame Merca elu, ent ometi pole raha tema autobiograafilist pihtimust ostes raisatud.

Olavi Ruitlase raamatu “Naine” eeskujul nimed bold-terminitega asendanud näitlejanna on vanu asju kirjeldades värske ja vaimukas, siiras ja valus. Ehkki lood on karmid, pole pärast lugemist räpast tunnet. Vastupidi.

Merca on meie rahvuslik rikkus. Talent ja töö on tema isiksuse sedavõrd orgaanilised osised, et oma autobiograafias ei kuluta ta neile silpigi. Ehkki just sel eluetapil, millest “Mees” jutustab, noppis ta – nagu kõigil oma näitlejaelu perioodidel – ühe auhinna teise järel.

Pisikese heleda häälega pungitsana Eesti kultuuripildile tilisenud ning nüüdseks jõuliselt patuseks ja kopeerimatuks ürg-nais-sõjardi-setu-pungi-boheemisuuruseks küpsenud Merca rõhutab usinalt oma libahuntlikku karmust ja haavamatust. Mis on, muide, meie mõlema suurim nõrkus. Jätta vankumatult taff mulje, nii et lähed ise selle kätte veel katkisemaks, kui muidu läheksid. Midagi traagilist on Mercas.

Valulikult võitlev on see Eesti- ja Setumaa ühisuhkus olnud nii kunagi Tartu Püssirohukeldris strip’i tantsides kui Obinitsas Taarkat kehastades. Tema lauluema oli Setumaa nais-Hamlet, katkine kuninganna, mitte siirisisasklik prügikastikass, nagu filmivariant paraku välja kukkus.

Oma elegantses sõnamaalingus näitab Merle Jääger, kuidas mehed on naise ehitusmaterjal: kuni naine neid omal valikul ja suval pruugib, aitavad nad pinge, pohmelli ja lisakilode vastu. Kui keegi neist aga armunud emanda maha jätab, on ta inspireerivalt dramaatiliste elamuste allikas ikkagi.

Arvutiga Tehtud Mees ütles raamatu peategelannale, et ta on alkohoolik. Mispeale naine joob ja hoorab veel rohkem.

Peategelanna ütles sõbrannale, et pole mõtet avalikkuse ees mängida pannkooke küpsetavat emmet, kui olemuselt oled lits ja joodik. Mispeale sõbranna tegi kannapöörde ega ole sellest saadik enam grammigi alkoholi ega meest pruukinud. Niimoodi ehitataksegi üksteist. Hoiatades ja hüljates, kiites ja kaitstes.

Kuna Mercale on töö ja eneseteostus sedavõrd enesestmõistetav, et ei vääri sõnu, on “Mehe” teemadeks eri mehed. Kui tahes purjus või eilse peaga, ikka sõnastab emand oma elamused vaimukalt, lakooniliselt ning rütmi- ja taktitundega.

Ta ei solvaks oma kangelasi isegi siis, kui nende õiged nimed raamatusse raiuks. Ei arhivaari, kirjanikku, lapseisa ega kedagi teist – Merca on mahe ja mõistev.

“Mees” annab teada, et seksi ja rohelise tee peal kenasti tiksuv tütarlaps võiks lahkesti aastas vähemalt ühe raamatu kirjutada: neist ei saa küll. Need on head. Nii luule- kui proosavormis.