Elu on läinud paremaks

Vahipataljoni sõjaväepolitsei kompanii kogenuim rühm lahingut pidamas. Foto: Taavi Karotamm

Reamees Karotamm, kes kirjutas läinud aasta sügistalvel Pärnu Postimehele tosin kirja noorsõduri elust, kus käsitles kasarmuelu tõuse ja mõõnu, räägib nüüd vastse kapralina muutustest sõjaväeelus, võrreldes noorteajaga.

Nagu tsiviilelus toimub iga päev muutusi, nii ajateenistuseski. Alustades juuni lõpus teenistust, oli elu nii minu kui kaaslaste silmade läbi totaalselt erinev praegusest situatsioonist. Muutusi on olnud nii häid kui halbu.

Juuli esimestel päevadel oma toas 11 kaaslasega istudes oli masendus suur. Reeglitest ega käitumisnormidest polnud meil aimugi, ees ootas väljaõpe, mille keerukuse kohta info puudus. Kas ja kunas sõpru näha saab? Jutud käisid, et pühapäevasel külalistepäeval. Samal ajal võidi kohtumine vabalt ära jätta, kui mõni ajateenijaist sigadusega hakkama saab. Täielik infosulg. Nagu oleks sattunud pärast laevahukku üksikule saarele.

Ajateenistuse esimese etapi, noorteaja lõpp saabus Jüriöö pargis, kus oma rühma- ja kompaniikaaslastega vandusime truudust Eesti Vabariigile. Järgnes nädalane puhkus, mis oli oi-oi kui magus.

Mõni asi jääb alatiseks samaks. Hommikune vile, 6.00 ärkamine ja selle järel hommikvõimlemine rõõmustavad ajateenijaid vahest aegade lõpuni. Erandina ei pea võimlema kas pühapäeviti või siis, kui on vaja lund rookida. Seda on viimasel ajal mehiselt teha tulnud.

Rivi korras söömas käimine tähendab seda, et kasarmust sööklasse ei kulge iga mees eraldi, vaid kõigi 11 kuu jooksul marsitakse ikka omadega koos.

Pinged hakkavad langema

Mis aga muutunud on? Pärast puhkust jagati meid erialade vahel. Sattusin sõjaväepolitsei (SP) kompaniisse, mida sõbrad on ühel poolt kiitnud, teisalt laitnud. Oma silm on kuningas ja isiklikult arvan, et tegu on üpris põneva erialaga. SP korraldab läbiotsimisi, turvab vippe, peab linnalahinguid ning liikleb tihtipeale neljaliikmeliste üksustena väikeste Mercedese maastikuautodega. Üpris põnev.

Esimene muutus ongi see, et väljaõpe on laienenud. Kui noorteajal oli põhirõhk kaitseväe määrustiku ning rivikorra õppimisel, millesse oli pikitud jalaväelisi teadmisi, siis SPs järgnes põhjalik jalaväeõpe. Paugutatakse automaatidest, kuulipildujatest ja tankitõrjerelvadest, loobitakse granaate. Tuim rividrill on asendunud valjude plahvatustega.

Ülemate (pean silmas kaadrikoosseisu) suhtumine noorteajal oli nagu ikka uutesse nägudesse ehk külmapoolne.

SP kompaniisse jõudes olid lood hoopis teised: ajateenijaisse suhtuti kui sõduritesse. Kui omadesse. Saanud ülihea rühmaülema, peegeldus kaasvõitlejate nägudelt rahulolu. Mudas kaasamüttav rühmaülem tõstis motivatsiooni ja kasvatas tahtejõudu.

Kuna meil puudusid novembri lõpuni jaoülemad, ei toimunud pärast kella viit mingisugust "tootmist" ja vaba aeg sai sisustatud spordi, telerivaatamise või lugemisega.

Ühe varasema loo teemaks olid motiveerivad ja parandavad tegevused. Harvad polnud juhud, kui oli vaja midagi puust voolida või essee kirjutada. Seesuguste asjadega on nüüd lõpp. Kadunud on noorteaja voodi- ja kapiralli ning hommikul kiiresti kompanii peal riidessepanemine. Praegu on rõhk väljaõppel, mitte "motiveerivate" tegevuste otsimisel.

Söömaminekuks aeti noorteajal üksus koridori rivvi ja seejärel anti käsk: "Maja ette paigale marss!" Nüüd käib protsess lihtsamalt. Vastutav röögib koridoris, et "lähme sööma ära!" ja kõik liiguvad kompaniile rivvi võtmata näljaste nägudega maja ette paigale. Lihtne, loogiline, sõbralik.

Positiivseim muutus puudutab aga väljaõppevälist aega. Eelkõige reedeõhtut, mil jagatakse kätte linnaload ja nädalavahetus võib alata. Kui noorteajal sai väljasaamiseni jäänud aega mõõta kuudes ja nädalates, siis praegu enamasti üle viie päeva kasarmus passida pole vaja. Töölkäimise laadne elu lubab nädalavahetusel end välja puhata, et esmaspäeval taas riigi kaitsmist õppima hakata.

Tänu linnalubadele puudub varem kimbutanud hirmus magusanälg, samuti ei eruta enam autokastis linnatänavail loksumine. Teadmine, et kuus ikka mõne korra koju saab, annab vaimselt jõudu juurde.  

Kohe kindlasti on vähenenud laatsaretis käimine. Võib-olla on meeste tervis paranenud. Võib-olla on nõrgemad välja praagitud. Võib-olla on hakanud kaitseväes meeldima. Fakt on aga see, et ajateenistusest ärasaamise eesmärgil enam arste ei tülitata.

Tilk tõrva mahub ikka meepotti

Vastukarva käivat on õnneks kõvasti vähemaks jäänud. Tekkinud on küll mõni uus element, aga nende osa ei ole suur.

Olles söönud kuus kuud sisuliselt sama toitu, hakkavad kõik road maitsma ühtmoodi. Olgu taldrikul mannapuder või kartul hakklihakastmega, ikka maitseb see hernesupilikult. Ja nii ongi. Esimese kuu entusiastlik "lähme sööma!" on asendunud emotsioonitu "taas sööma" suhtumisega. Nälg ajab sõduri sööklasse.

Kui SPs teenimise alguses puudusid meil jaoülemad, siis kahe ja poole kuuse lihtsa elu järel tulid ülemaks nooremallohvitseride kursuse lõpetanud nooremseersandid, kellega suvel olime koos teenistusse asunud. Ühest küljest on hea, kui ülemad on "oma joped", samal ajal on raske neile alluda. Nende seisukohast on keerukas kamandada sõpru, kellega varem on külg külje kõrval marsitud ja kes viimased kuud on elanud omade reeglite järgi.

Üldiselt on elu kõvasti paremaks läinud. Puudub pidev valvelolek jaoülemalt mõni "motiveeriv" ülesanne saada ning vaba aja sisustab jaoülema asemel iga mees ise. Tänu linnalubadele on vaibunud meeste vahel pinged, mis olid tingitud pidevast ninapidi olemisest. Vahetevahel erariiete kandmine toob tagasi tunde, et kõik polegi kadunud.

Adekvaatse üldhinnangu andmiseks tuleb kannatada veel viis kuud. Seejärel, "Kevadtormi" ajal või lõppedes, saab ajateenistus minu üldhinnangu.