Küllap on Hansagümnaasiumi renoveerimise lõpetamisest põhjust rõõmu tunda igal pärnakal. Kesklinnas asuv hoone pole üksnes kenasti korda tehtud, vaid renoveeritud just sellisena, nagu oli kavandanud Pärnu arhitektuuri suurkuju Olev Siinmaa.
Lugeja kiri: Saavutused on olemas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhihoonet täiendab sobiv spordihoone, mis võimaldab kooli aulat sihipäraselt kasutada. Kogu kompleks on võluv, sellest õhkub möödunud aegade aurat.
Hansagümnaasium ei ole ainus hästi renoveeritud koolihoone Pärnus. Kuninga tänava põhikool on vahest veel tähelepanuväärsem, sest ta on vanem ja oli Hansagümnaasiumist märgatavalt kehvemas seisus. Omaaegse Pärnu poeglaste gümnaasiumi sisemus on suurepäraselt renoveeritud. Kõrvale ehitatud spordihoonegi sobib põhimajaga, on loodud arhitektuuriliselt kaunis hoonekompleks südalinnas.
Vanadest kõrge väärtusega koolihoonetest on rekonstrueerimata veel tütarlaste gümnaasium – praegune Vanalinna põhikool. Aktiivsed vilistlased suutsid ära hoida terviklikku ansamblit kahjustada ähvardava juurdeehitise. Loomulikult on seegi hoone muinsuskaitse all ja renoveerimine kallis, kuid teha see tuleb. Loodetavasti võtab linnavalitsus selle oma lähiülesannete hulka.
Nii vanal linnal kui Pärnu on kohustusi mineviku kultuuripärandi säilitamisel ja seda on võimalust mööda tehtudki.
Põhjalikult on linnas remonditud uuemaidki koolimaju (viimati Ülejõe gümnaasium). Kerkinud on uusehitisi. Äsja sai Pärnu endale kauaoodatud ja ajakohase spordihalli. Hoone ehitamisel kasutati laenuraha, selleta tulnuks veel kümmekond aastat oodata. Aasta ehitis, kaunis ja kallis. Nüüd on ta olemas – koht treeninguteks ja võistlusteks.
Lähiminevikus on Pärnu täienenud igati nüüdisaegse keskraamatukoguga, mis on omapärane ja linnaruumiga hästi seotud ehitus. Vajalik kogu linnarahvale, eriti tänulikele pensionäridele, kel nüüd on, kuhu minna, kus nad on soovitud ja kus neilt raha ei küsita.
Muusikahuvilistele on kerkinud moodne kontserdimaja, mida kiidavad nii muusikud kui kuulajad. Kunstihuvilistelegi on seal mõeldud: alati on midagi vaadata.
Lisame loetellu rannapromenaadi, uuenenud Rüütli tänava, ajaloolise kodanikumaja, Endla rõdu kujulise monumendi, remonditud ja renoveeritud linnavalitsuse maja. Tehtud on ikka väga palju ja need kõik on linna arengut soodustavad objektid. Millise neist oleksime pidanud tegemata jätma?
Vastuväiteid ja isegi lauskriitikat on pälvinud linna uus keskus. Leian, et pole õige otsustada terviku üle siis, kui valminud on ainult pool või kolmandik, sest pooleli ta ju on ja jääb nähtavasti veel mõneks ajaks.
Pole lihtne säilitada vanu ehitisi maksimaalselt ega liita nendega uusi. Olen sellise ühitamise tulemusi näinud Brüsselis, kus vana ja uus on lausa sülitsi koos. Esmapilgul võõrastav, kuid inimene harjub. Muidugi ei tohi nii teha ajalooliste väärtehitistega, kuid Pärnu uues keskuses on tegemist vanade aitade ja ladudega, mis on kasutusele võetud, saanud uue funktsiooni.
Kas teile meeldib vana ja uue liitmine Port Arturis? Kui meeldib, peaks olema vastuvõetav uue keskuse samalaadne ehituslik lahenduski, sest see kordab sama suuremas mõõdus.
Kaubanduskeskuse puhul on oluline, et külastaja seal ennast hästi tunneks, et oleks ruumi, avarust, valgust, mõnusaid puhkekohti. Kõike seda uuel keskusel on.
Keskväljak on nii puhkamiseks kui üritusteks sobiv. Meeldivad on mõlemad raamatukauplused.
Õnnestunud ja üllatav leid ostlejale on raudteevahi majakese tervikuna säilitamine moodsa kaubakeskuse sees.
Rahandusminister Jürgen Ligi on Pärnu linnavõimule ette heitnud vastutustundetut iluaiandusega tegelemist, teiste sõnadega Pärnu Vallikääru renoveerimist. Võib-olla peaks kultuuriminister oma kolleegile seletama, et tegemist on siiski üleriigilise ajaloo- ja arhitektuurimälestise taastamisega. Projekti rahastab Euroopa Liit ja renoveerimise lepingud on sõlmitud. Lähenevate hansapäevade korraldamiselgi on Vallikääru projekt tähtis.
Kogu elu hariduse ja kultuuriga tegelnud inimesena pean Pärnu linna vastavat tegevust õnnestunuks. Ehitused on olnud tõepoolest vajalikud, rahastamisel on kasutatud ELi fonde. Laene on võetud, kuid laenuraha ei ole laristatud, vaid pandud kultuurihuvilisi elanikke teenima.
See on olnud mitme volikogu, mitme koalitsiooni, mitme linnavalitsuse ja linnapea töö. Nad on teinud just seda, milleks nad võimelised olid, ja olgu nad tänatud! Kindlasti ei puudunud kellelgi hea tahe.
Mõnikord jäi ehk vajaka prognoosivõimest, kuid saavutused on olemas. Märgakem neid ja olgem õiglased!