Pärnu täna: keskaegsed linnakindlustused ja Valge torn

5. aprillil 1265. aastal annetas ordumeister Konrad von Mandern Viljandist esimese linnaasutamise privileegi Pärnu uue komtuurilossi ümbruses elunevatele kodanikele. Seda võiks pidada Pärnu asutamise aastaks, kui Euroopas poleks levinud komme, et linnu nimetatakse vanima säilinud kirjaliku allika alusel. Nii pidutsemegi tänavu, kuna piiskop Henrik moodustas 750 aastat tagasi oma kapiitli ja õnnistas Jeesus Kristuse, Neitsi Maarja ja Evangeelse Johannese toomkiriku Vana-Pärnus (Peronas). Ning et Vana-Pärnu liideti 1920. aasta 6. septembril administratiivselt Pärnuga, olekski alust lugeda linna asutamise aastaks 1251.

Samal ajal ei saa ma aru, miks ei loe me Pärnut asutatuks juba aastast 1242, mil mainiti siinse jõe suudmes sadamat? Või näiteks aastat 1210, mil siiakanti tehti esimene dokumenteeritud ristiretk?

Oli, kuidas oli, aga 1265. aastal oli siin linnus või kindlustatud loss ja piisavalt lihtrahva hütte, et linnaõigust taotleda. Linn ise oli müürita.

Vallikraav ümbritses linna kindlasti 15. sajandi lõpuks.

Keskaegsed linnakindlustused olid veel 17. sajandil kenasti alles ning tegemist oli katkematu kindlustuste vööndiga.

Muinsusarhitekt Rein Raie on neist kindlustustest tänapäevani ainsana säilinud Punase torni järgi tuletanud linnamüüri kõrguse, mis algul võis olla kolm meetrit, kuid hiljem ehitati linnamüür juba 6,8 meetrini. Müüri laius oli 1,5-1,8 meetrit.

Linnamüüre tugevdati pidevalt Liivi sõjani (1566).

Allikad märgivad, et 1590. aastal kuivas vallikraav, kuid veel 17. sajandi plaanidelt on ajaloolased välja lugenud, et linna ümbritses viie vitsa (19 meetri) laiune vesitõke ja muldkindlustus, mille säilmeid tunneme Vallikääruna.

Seni on arheoloogiliselt täpsustamata linnamüüri asupaik Vee ja Munga tänava vahel. Väga täpselt ei suudeta märkida linna väravate ja tornide asupaikugi, kuid kindlasti on teada, kus asuvad Punane torn (ainsana alles) ning Valge torn, mille koht Port Arturi tagusel parkimisplatsil on kivisillutisega kõigile vaatamiseks maha märgitud.

Valge torn oli keskaegse Pärnu kirdenurgatorn ja kandis nime Jõetorn, milles hoiti püssirohtu. Kui 1533. aastal puhkes üks Pärnut tabanud suurtest tulekahjudest, lendas Jõetorn õhku. Ent sellega ei lõppenud torni ajalugu, seda ootas mitu välisilme- ja nimemuutust.

Vahepalaks aga pisut 1533. aasta põlengust. See õnnetus tabas linna 17. märtsil ja ajalugu süüdistab selles Uus- ja Vana-Pärnu vastasseisu. Linna süütasid Vana-Pärnu preestri Johann Droste palgatud isikud.

Maha põles enamik majadest, hukkus 34 elanikku. Muuhulgas põles ära linnaarhiiv, mistõttu teame nii vähe Pärnu keskaegsetest kindlustustest.

Tänapäeval mõistetamatuna tunduvat vaenu kahe naaberlinna vahel ilmestab ehk see, et 1526. aastal käisid uuspärnakad Vana-Pärnus pildirüüstel.

Pärast õhkulendamist kandis torn nime Purunenud torn, siis Uus torn (mis kindlasti tähistab torni ülesehitamist 1543. aastaks), seejärel Viljandi torn. Valget torni on tuntud Püssirohutorni nime all.

Torn sai kannatada veel 1562. ja 1575. aasta piiramistel. (Esimesel juhul piirasid linna rootslased, teisel venelased, kes põletasid siis maani maha puittaraga kaitstud Vana-Pärnu, andes linnale surmahoobi, nii et see 1599. aastal Uus-Pärnu ässitusel kuningliku dekreediga linnade nimekirjast kustutati.)

Milline Valge torn täpselt välja nägi, ei teata. Teada on, et tornil oli kolm kahurikorrust. 17. sajandi teisel poolel kasutati torni kahte alumist korrust bastion Marsi püssirohukeldrina, kuni torn lammutati Pärnu kindlustuste likvideerimise ja linna väljaarvamise tõttu Venemaa kindluslinnade nimekirjast 19. sajandil.