Kommentaar: Järjepidevus pole veel katkenud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile kinkis vana semu, kirjastuse Varrak pealik Priit Maide mulle äsjailmunud raamatu Veemoto Eestis 1954-2003.
Pärast põgusat raamatuga tutvumist tõdesin üllatusega, et kuulsate Tallinna ja Tartu võidusõitjate kõrval on meie linna meestelgi põhjust uhkust tunda kuulsusrikka mineviku pärast.
Pisut enam kui neli aastakümmet tagasi võitis toona Viisnurgas tislerina igapäevast leiba teeninud Ain Joala omaehitatud kiirpaadil Eesti meistrikulla.
Joala edu innustas paljusid tehnikahuvilisi ja mõne aastaga kasvas eksklusiivse spordiala harrastajate seltskond 25pealiseks vennaskonnaks.
Kuldsetel kuuekümnendatel korjasid Pärnu esimese põlvkonna veemotomehed süle ja seljaga Eesti meistrivõistluste medaleid. Edukaim neist oli Jüri Hool, kes võitis viis Eesti kulda ja kolm suure kodumaa tshempionaadi medalit, põrmustas kaks Liidu rekordit ja pälvis kodulinna esimesena meistersportlase tiitli.
Huvitav on lugeda, et juba seitsmekümnendate algul hakkasid mehetegusid korda saatma isade varjust välja kasvanud pojad.
Ain Joala noorem võsu Atso ja vanem poeg Vahur ning Jüri Hooli järeltulija Mati vallutasid nii Eesti kui Liidu noorte meistrivõistluste pjedestaalikohti.
Kahe aastakümnega kihutasid meistersportlaseks peale eespool nimetatud võidusõitjate veel Lembit Kask, Ago Kungla, Peeter Pilt, Vello Tamme, Hans Tekko, Fred Kaasik, Meelis Küpar.
Nõukogude Liidu lagunemise ajaks oli Pärnule palju kuulsust toonud veemoto hakanud vaikselt hääbuma.
Seni ALMAVÜ tiiva all tegutsenud fanaatilised mehed ei leidnud uutes tingimustes enam rahastajaid, kes oleksid nõus kalleid mootoreid ostma.
Teismelisena koos Pärnu veemotopoistega Eesti ja Liidu meistrivõistlustel medaleid jahtinud Priit Maide on seda meelt, et atraktiivne spordiala võiks meie linnas taas jalule tõusta.
Läinud suve kaks võistlust Pärnu jõel näitasid, et publikuhuvi oli suur, kuigi kodulinna särava minevikuga veemotot esindas vaid üks noormees, Joalate dünastia neljanda põlvkonna esindaja Ott.
Näis, kas neli aastakümmet tagasi Ain Joalasse pugenud ja järeltulijaidki nakatanud veemotobatsill leiab niipalju elujõudu, et panna 21. sajandil Pärnu noormehi himustama adrenaliini järele, mida veel kihutamine ohtrasti pakub.
Arvan, et sõudjate ja purjetajate linnas jätkub vett ka veemotomeestele. Õnneks ei pea uustulijad alustama nullist, sest järjepidevus pole veel katkenud.