Keelepruuk kiivab läände

Kaks aastakümmet Tõstamaa keskkoolis emakeelt ja kirjandust õpetanud Mari Lühiste, kelle tööd kodukandi uurimisel tunnustas Eesti president tänavu Valgetähe V klassi teenetemärgiga, ei nurise laste keelekasutuse üle, ent nii mõnegi teles või raadios üles astunud avaliku elu tegelase kutsuks ta järeleaitamistundi.

Kas ajastul, mil arvuti kipub raamatut asendama, on eesti keelt varasemaga võrreldes raskem õpetada?

Lapsed räägivad üsna head eesti keelt. Vahel kuulen väga ilusaid murdekeelendeid, minu kõrvale on rõõm kuulda, sest ülikooli lõputöö tegin kodukoha ehk Tõstamaa kandi murrakust.

Arvuti ei asenda lugemist, see on selge. Kirjandeis annab tunda, et kirjutajal on küll mõtteid, kuid pole oskust neid selgelt väljendada. Tänapäeva noort on märksa raskem õpetada, sest segav asjaolu pole arvuti, vaid sotsiaalne taust, kodused olud, töötus.

Keeleõpe on keerukam, sest programm on üle paisutatud ja tundide vähendamine nädalas viinud selleni, et läbi jõuab võtta põhitõed, keskkooli osale kuluks marjaks ära lisatund, nii-öelda suhtlus- ehk kõnetund.

Kas toetate ühes ajalehes öeldut, et on ülearune tuupida 14 käänet, sest emakeele saab suhu lihtsamaltki?

Kääneteta eesti keele õpetuses läbi ei saa, kuid nende käsitlemine sõltub kahtlemata õpetaja meisterlikkusest. Usun, et keskharidusega inimene peaks ikkagi teadma, millal tuleb omastavas käändes lisada “de” või “te”. Igapäevaelus kuuleme tihtipeale, eriti meie kandis, et “autosi” või “kinosi” oli seal terve hulk. Pole hullu, kui “d” sõna lõppu jätab ütlemata mõni memm, kuid lugupeetud ametimehe suust selliseid apse kuulda on naeruväärne.

Alles me manasime russisme, nüüd räägime “okei” ja “ciao”, kas see on etem?

Eestlase keelepruuki ei sobi ühed ega teised, kuid nakkavad nad on ja vahel lipsab minu suustki “okei”.

Niisama tugevalt on juurdunud eestlase kõnesse “sorry”. Ütlejale võiks ju sorritamise isegi andeks anda, kui sellega tõesti kahetsus kaasneks. Vabandus ehk “sorry” on inglastele ja ameeriklastele omane, sest viisakas inimene palub vabandust, kui oma käitumise ja ütlemisega teisele kahju teeb, ning pakub abi. Eestlasel pole see kombeks. Mis veel hullem, kipuvad kaduma ilusad eestikeelsed viisakussõnad “palun” ja “tänan”.

Siin-seal ajalehtedes on aasitud raadio- ja telemehi kõnepruugi pärast, kas teid nende kõneviis häirib?

Loomulikult häirib, eriti nende oma, kes vadistavad mikrofoni oma sõnumi nii, et kuulaja iva kätte ei leia. Rahvas ütleb nende kohta, et “mulisevad”. Oleme heatahtlikud ja anname näiteks Urmas Otile andeks vahel liigse semutsemise, kuid on rida poliitikuid, kes peaksid järeleaitamise tunde võtma.

Poliitikuist kahemehi te ilmselt nimetada ei taha, kuid kas on neid, kelle ülesastumist näiteks viiega hindaksite?

Väga ilusat keelt räägib Kristiina Ojuland. Tema jutt on selge ja loogiline. Viie paneksin ka Toomas Hendrik Ilvesele. Vaatamata sellele, et mees pole Eestis sündinud ega kasvanud, on tema keelekasutus eeskujuks teistele.

Uue põlvkonna poliitikute esinemistes juhtub mõni aps, kuid neljavääriline on neist igaüks.

Mida te Pärnu Postimehe keele kohta ütlete?

Ei ole väga viga. Mõni kirjaviga ju vahel ette juhtub, kuid see on seotud tähelepanu ja mitte keeleoskusega. Loen ka “suurt” Postimeest ja sellegi ajalehe keele kohta pole mul halba öelda.

Kas näete ohtu, et eesti keel maamunalt kaob?

Keel püsib, kuni rahvas püsib. Eestlase kadumist ma küll ei karda, sest oleme kord selline kange sugu, kes on suutnud üle elada nii saksastamise kui venestamise ja suudame rahvusena püsima jääda ka Euroopa Liidu koosseisus.

Pigem näen keelele ohtu meie endi lodevuses, labasustes. Üks õpilane lajatab teisele rumalate väljenditega ja too teine ei tee väljagi, sest on sellega harjunud. Kodus vanemad pruugivad rumalaid sõnu kui igapäevaseid, pole siis ime, et need juurduvad laste kõnepruuki. Vaat seda me lubada ei tohi.