Puutöökirg istutas mehe jäätmaale

Libatse tühermaale tosina aasta eest oma perele kodu rajanud ja seal kvaliteetmööbli tootmise käima lükanud Egon Paeste ütleb, et väikeettevõtja on riigile ja omavalitsusele justkui pinnuks silmas.

“Selle sitase tee pärast lõpeta siin või tootmine ja koli linna, sest toormeauto keeldub alla tulemast ja puidu pean teeotsast kas seljas või sõiduautos koju tassima!” kurjustab Paeste.

Vakatanult tükk aega pilku auk augus kinni Libatse-Enge kruusavabale teele sihtinud, et ehk täna on õnne puiduautot teel näha, lööb mees lõpuks käega ja sõnab pead vangutades: mitte ei mõista, mis riik see on, millele alamate käekäik korda ei lähe.

Tee põrutab hambad suust

Mullu juhtis Paeste majandus- ja kommunikatsiooniministri tähelepanu asjaolule, et kohalikud teedemehed ei hooli kruusateedest ja lasevad need põhjatuks kuluda. Vastuskirjas teatas minister, et Libatse-Enge tee vastab kõigile nõuetele.

“Ministeeriumi kirjas olid fotod, mis siinsete teemeeste tehtud kohe pärast teehööveldust, ja näe imet: piltidel nägi tee tõepoolest üsna kõbus välja,” ironiseerib Paeste.

Ministrile kirjutades ei lootnud Paeste, et ministeeriumi kontorist kolistab mõni ametnik maaka palvekirja peale kolkakülla teid kaema. Ent nii väga tahtnuks ta kirjast lugeda, et minister jagab maainimeste muret riigi haldusalasse kuuluvate kruusateede halva seisu pärast.

“Uskuda vaid kohalike teedemeeste juttu ja pilte, et tee vastab mingitele kummalistele normidele, on mu arvates lühinägelik,” raiub Paeste. Sest kui praegu annab mõndagi kruusateed vähema vaevaga sõidukõlblikuks teha, siis mida aasta edasi, seda kallimaks teeparandus läheb.

“Kõik ei mahu linna ega asfalttee äärde elama, maainimestest enamik peab kruusateedega läbi ajama veel palju aastaid,” ütleb Paeste.

Mullu sai mees hakkama veel ühe tembuga, saatis nimelt auklikul teel lõhutud auto remondiarve teedevalitsusele. Paeste arvates oli see õigustatud samm, sest riigitee hooldajana on teedevalitsus oma töö unarusse jätnud ja põhjustanud tee lagunemise põhjani. Teedemehed pidasid meest peast vähe nikastanuks.

Linnapoisist maarotiks

Tallinnas sündinud ja kasvanud Paeste viis huvi puutöö vastu Võru tööstustehnikumi.

Tehniku-tehnoloogi diplom taskus, tuli ta koolikaaslaste kutsel Tootsi, kus esmalt töötas puidutöökojas ja hiljem tehnoloogiaosakonnas. Tootsis trehvas ta oma unelmate neidu, kellega lõi pere ja soetas kaks last. Kaitseväes aega teeniv poeg Egert, kel kõrgkool lõpetamisel, on nüüd isa firmas juhatuse liige ja mööblimeistri eest väljas. Tütar Eval seisab ees gümnaasiumi viimane klass.

Tootsist lasi Paeste jalga, kui perre hakkas sündima esimene laps, sest tehnoloogi palgast poleks kolmandale suule jätkunud. “Otsisin uut kohta, kus töö poleks kui konveieril, ja et mu kursusekaaslane töötas Libatses Edasi kolhoosi puidutöökojas, kus valmistati eritellimuslikku mööblit ja üsna kopsaka palga eest, jõudsingi siia,” meenutab mees.

Seda käiku pole ta kordagi kahetsenud. Töö Libatses oli meele järele, sest iga mööblitükk tuli kordumatu ja selle meisterdamine loominguline.

Siis jõudis kätte sajandi viimane kümnend, õhus oli tunda suuri muutusi. Üha kindlamalt juurdus Paeste peas idee ehitada samasse tühermaale perele kodu ning rajada oma mööblitööstus.

Kolhoosi esimees laenas

Kui mõte küps, polnud Paeste perel ehituseks raha. Pangast laenuvõtt ei tulnud tagatiseta arvesse. Toonase Edasi kolhoosi esimees Vello Prints oli see, kes mehele majaehitamiseks andis raha laenuprotsendita ja 25 aasta tagasimaksega. Said laenu teisedki töötegijad.

Esimees mõistis, et laen on investeering tulevikku, sest oma kätega ehitatud kodunt ei kiputa jalga laskma. Ent rahvasuus elab legend, et Paestel läks majaehitus ludinal, sest ta istutas end vanale talukohale, mille omanikel olnud kulda kui raba. Paeste on legendile lisanud happy end’i, et kulla ta leidis.

“Rubla kurss langes iga päevaga, panin nii kiiresti kui võimalik kuuris tootmise käima, nurga- ja tigudiivanid läksid kui soojad saiad. Printsile tagastasin laenu viimase sendini üsna ruttu, sest võtsin end kolhoosist priiks,” räägib Paeste.

Viie aasta pärast kerkis elamukompleksi kõrvale meistritööks valgusküllane ja avar moodulhall, mis sai uued ning võimsad seadmed.

Nunnad päästsid firma

Paeste ei eita, et algusaastail oli ta sunnitud leppima kättesaadava tööjõuga. Vastuolu kvaliteeti taga ajava ülemuse ja head äraelamist nautivate töömeeste vahel läks sajandivahetuse eel nõnda hulluks, et Paeste pani tootmise seisma ning müüs võlgade ja liisingute katteks maha kõik seadmed.

Aasta aega töötles mees oma metsa. “Pere elas ära,” mainib ta. Ühel päeval aga helises telefon ja Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu kloostrist helistas Lagle Parek ja tegi Paestele ettepaneku sisustada peagi valmiv klooster mööbliga, alates kontoriruumidega ja lõpetades konverentsisaali, einela ja hotellitubadega.

Pareki helistamine polnud juhus, sest varem oli Paeste teinud nunnade kontori mööbli.

“Ei olnud mul südant ega tahtmistki tellimusest ära öelda,” kinnitab mööblimeister.

Paeste visandas joonised. Neile nunnade heakskiidu saanud, otsis allesjäänud tööriistad lagedale, ostis servalihvimise pingi ja hakkas pihta. Tudengist poeg asus isale appi ja kahe kuuga oli Pirita kloostri hotell sisustatud.

Sellest ajast, 2001. aastast pole Paeste tööpuuduse üle kurtnud. Riburada on temalt mööbli saanud pea kõik Pärnu apteegid, seejärel Ühispanga Pärnu peakontor, hotellid Koidulapark ja Legend, Dio tankla, Norrasse läksid teele juuksurisalongi ja hambaarsti letid.

Töökoda on taas täitunud uusimate masinatega, tööl on oskajad ja Paeste mõõtu mööda kõrge vastutustundega meistrid. Eelmisel nädalal sai Pärnus paika Jussi viinapoe sisustus ning Norra poole läks teele üheksa meetrit baariletti ja üle viie meetri seinapaneele.