Paluks ühikarottidelt hingetõmbehetki!

Kati Saara Murutar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Ausalt öeldes ei meeldi mulle, et mu laste-lähedaste-loomade turvalisse ja armastavasse maailma tungib televiisorist kontsentreeritud koledus.


Välismaa värgi puhul on lihtne öelda ei ja teha nägu, et see ei puutu meisse. Ehkki tegelikult põhjustab tolmukübeme langemine Hiinas maavärina Tšiilis. Omamaise toodangu puhul oleks kõrk keelduda.



Sedalaadi äkilisest kraamistki nagu Kanal 2 seriaal “Ühikarotid” oleks rumal keelduda. See on hästi timmitud segu leidlikust professionaalsusest ja põlve otsas sebitud isetegevusest. Mitte halvas, vaid heas mõttes. Kodune karm elu. Tuleb teada, mis siinsamas olevate asjade ja nähtuste sees on.



Küllap on eelmised põlved järgmisi samamoodi võõrastanud nagu meie praegu uusi Maale sündivaid kristallnoori. Nad tunduvad olevat väiksemate sooliste erinevuste, suurema ebamaisuse, irreaalse hõljumise ja süüdimatu stiihiaga seltskond. Tegelikult kindlasti pole. Aga meie lainepikkus on erinev.



Seepärast on “Ühikarottide” laadis intensiivne sissevaade uue generatsiooni argi- ja intiimellu ääretult vajalik teavitustöö. Peale selle kenal keskmisel tasemel kunstiline elamus ja meelelahutus teravuste armastajatele.



Seda enam, et teada antakse ülima intensiivsusega. Lausa liiaga. Vahepeal tahaks hinge tõmmata, andke teises nooruses neiule andeks! Saame hoo ja hoobi vaheta igasse adumise õõnsusse narko- ja krimiteemat, elu allergiaga ja alaealise rasestamise sangarlikku saavutust. Võitluskunstid ja patuurkad, joomine ja suitsiidid. Mida veel?



See reaktiivkiirusel juhtuv sigrimigri ja kärr-mürr on minu silmale talutav tänu sellele, et Lauri Pedaja – ausalt öeldes teisedki noored näitlejad – on ülimalt sarmikad isiksused.



Pedaja karisma kütkestas juba tantsiva tema tekkimisel Eesti avaliku elu ja kultuuri pildile. Iga etteaste edasi on ta üha stiilsem ja sügavam. Tõeline pärl-poiss meie tillukeses rahvuskehandis.



Sama tüüpi nagu Jürgen Veber. Aktselereerunud indigolaps, kelle hääl on pooleldi murtud, vanust võimatu määrata, seksuaalsuse suhtes tekib tuhandeid ebalusi. Kõik aluseta. Või alusega. Valik on meie, vana väljalaske inimeste teha.



Pedaja ja ülejäänud “Ühikarottide” noorte salapärased ja sissepoole pööratud isiksused tekitavad uudishimu ja võõrastust. Ahaa, selline saab siis olema elu uuel Maal?!



Saagu. On vaid üks palve: rohkem helgeid hetki, seltsimehed stsenaristid! Paluks tasakaalustavat armastust ja positiivseid lahendeid! Arusaadav, millist tehnikat on tegijad sündmusi sõlmides viljelnud: võimalikult põnevad otsad helendavalt õhku visata, kõik rauad tulle hõõguma tulistada, põnevus lakke! Siis on kindel, et vaatajatel tekib peale rahvusliku kokkukuuluvuse telesarja tegijatest sõltuvus.



Ikkagi ei taha sellist maailma õhtuti oma koju. Pedajat kui niisugust tahaks. Koos okseloikude, narkotsi ja allergiakärnadega ei taha. Seda aga ei küsita. Me kuulume kokku. Liigume ühtses aineringluses ning tegelaskuju vastupandamatu kulgemine kinnimaja suunas puudutab meidki. Maailmas on palju protsesse ja kulgemisi, mis vastupandamatult oma finiši poole sujuvad. Mõnda neist on hea teada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles