Astrid Hindriks: Väärtustele toetuv linn

Astrid Hindriks. Foto: Urmas Luik

Ajalooline mälu kustub põlvkondadega. Eesti iseseisvuse sünniloos on Pärnul väga suur osa, sest siin loeti 23. veebruaril 1918 ette iseseisvusmanifest ja 21. novembril pandi alus kaitseväele, mis tõi võidu Vabadussõjas.

Kui nõukogude okupatsioon ei kustutanud mälust iseseisvat Eesti riiki, on rahale ja edule suunatud poliitika kustutamas väärtustele tugineva kogukonna ühismälu. Oleme läbi elanud tibikultuuri, rullnokluse, alkoholi normaliseerumise ühiskonnas. Inimest pole ühiskonna rikkuseks peetud – inimkapital pole väärtustatud.

Millised on meie noorte väärtushinnangud olukorras, kus 20 000 last kasvab vaid ühe vanemaga, kes reeglina on ema? Ja meie ühiskonna väärtushinnang on, et naised peavadki vähem palka saama.

Uuringud on näidanud, et Eestis saavad naised sama töö eest 30 protsenti väiksemat palka kui mehed. Ühiskond on need 20 000 last pannud vaesuse piirile ja seega võtnud võimaluse võrdväärsele arengule.

Peale selle ebavõrdsus inimeste elukohaga seonduvalt: linnainimestel on suurem võimalus arenguks, maakoolide lapsed on kehvemas seisus kõrghariduse saamisel ja seega on nende karjäärivõimalused väiksemad.

Mis Pärnu siia puutub?

Oleme oma majandusega kriisi põhjas, aeg on vaadata üle oma võimalused. Üks võimalustest on panustada oma linna inimestesse. Osalusdemokraatia annab kätte uusi võimalusi.

Kodanikuühendused tegelevad rohujuure tasandil inimestega. Ühiselt probleeme sõnastades ja lahendusi otsides jäävad ära paljud n-ö ämbrid. Kui varem oli linnajuhtidel majanduskasvu tingimustes jalaga segada maksumaksja raha, on praegused linnajuhid sunnitud helpima kuumalt seda suppi, mis eelkäijad on keetnud.

Tunnuslause “Ela või ise!“ kannab hoolimatuse pitserit pärnaka suhtes. Sel on rullnoklik ja mujalt pärit nn arendaja müügimentaliteedi maik juures. Meie juba elame siin linnas, see on meie kodu ja siin kasvab üles meie pere.

Kui tahame panustada inimestesse, peame väärtustama oma linna. Sel aastal kõlas vabariigi aastapäeva pidustustel meedias Eesti sünnilinnana nii Tartu kui Tallinn. Aga me teame, et see oli Pärnu.

Ajaloolise mälu huvides peame keskenduma Pärnu väärtuste kinnistamisele. Seepärast leian, et linna tunnuslause muutmine on õigustatud.

“Pärnu – Eesti Vabariigi sünnilinn” kannab ajaloolist sõnumit, seda nii pärnaka kui kogu Eesti rahva jaoks, ka nende jaoks, kes seda kipuvad unustama.

Tunnuslaused on tähtsad maine kujundamise juures ja Pärnu maine on just see, mis meil kõige rohkem viimastel aastatel on kannatada saanud. Tuletan meelde, et ühes Soome ajakirjas tutvustati Pärnut kui odavat seksilinna. Värskelt on meeles tiitel “peksupealinn”. Meedia ilkus meie endise linnapea üle pea ülepäeva.

Nüüd on linnapeaks Pärnu aasta mees nr 1 Toomas Kivimägi. Kivimägi oli aastaid Pärnu maavanem, seistes maakonna huvide eest. Tihti tuli tal eirata oma ametijuhendit, mis üheselt sunnib maavanemaid riigi huve kaitsma. Linnapeana on ta lausa kohustatud pärnakate huvide eest seisma.

Mis on meie linna väärtused?

Linna ajalugu läbi sajandite. Pärnu roll iseseisva Eesti sünniloos. Pärnuga seotud isikute jäädvustamine linna ajaloos. Kaunid vanad pargid. Ja muidugi Pärnu inimesed, kes ise siin linnas elavad ja pole veel pagenud, hoolimata linna madalast mainest.

Pärnul on tulevikku vaatav arengukava, mida kord aastas läbi vaadatakse. Et oleme majanduslikult teises olukorras, tuleb tähelepanelikult see uuesti üle vaadata.

Mis võiks olla Pärnu arengumootor suunaga kriisist välja? Pärnu aasta mees nr 1 Toomas Kivimägi võiks seda arutada kõigi Pärnu aasta naise ja aasta mehe tiitli kandjatega ning tuua välja selle auväärse seltskonna ühisarvamuse.

Linn annab veel mitut tiitlit välja ja nendegi auväärsete kodanike seisukohad väärivad ärakuulamist. Ühistes vaidlustes sünnib tõde, mis ühendab inimesi. Volikogu ühenduste ümarlaud on võtnud oma lauale Pärnut väärtustava tunnuslause “Pärnu – Eesti Vabariigi sünnilinn”. Kuidas arutelu kulgeb, näitab aeg.

Tunnuslausel on turunduslik väärtus. See tähendab, et peame teadma, mida müüa tahame. Kas müüme Pärnut kui läbulinna, kus on hea aega surnuks lüüa, või kui väärikat linna oma roheliste parkide, ajalooliste hoonete ja nutikate inimestega. Suur väärtus iseseisva väikeriigi jaoks on olla riigi sünnilinn.

Tunnuslauset vahetatakse siis, kui selle sisu on tühiseks muutunud. Pärnakatele on “Ela või ise!” algusest peale võõristust tekitanud ja seda pole omaks võetud. Tähendab, et see tunnuslause pole linna turundamise juures lisaväärtust teeninud. Aeg on see välja vahetada. Tunnuslause “Pärnu – Eesti Vabariigi sünnilinn” aitaks meil väärtustada Pärnu linna ja tema kodanikke.

Kui oleme oma linna mainet parandanud, saame uue tunnuslause turunduse jaoks välja mõelda. Nüüd pikkadesse vaidlustesse laskuda või kelleltki raske raha eest tellida pole mõttekas.

Astume sellest ämbrist välja, paneme linnale väärtustava tunnuslause “Pärnu – Eesti Vabariigi sünnilinn” ja vaatame, kuidas see linna maine heaks töötab.