Tauno Vanaselja: Liiga tihti on eestlasele teemaks “sina või mina”, mitte “sina ja mina”

Teet Roosaar
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

Swedbanki Eesti ettevõtete finantseerimise divisjoni juhataja Tauno Vanaselja sõnutsi on majandus tardumusest üle saamas, kuid ettevõtjate hulgas valitseb veel masumeelne seisund.


“On aeg uuteks mõteteks ja projektideks. Surutisejärgne ajastu pakub selleks võimalusi. Hea ja korralikult läbi mõeldud kontseptsiooniga projekte on pank alati valmis finantseerima,” rääkis Vanaselja.



Vanaselja hinnangul on ligi 80 protsenti Eesti ettevõtjate kriisiaja probleemidest seotud kinnisvaraga. “Mitte ainult kinnisvara arendajad, vaid ka väga paljude muude majandussektorite esindajad nägid ühel hetkel võimalust hakata oma põhitegevuse kõrvalt kinnisvara arendama,” iseloomustas ta majandustõusu aastaid, kui paljud ettevõtted jäid hammasrataste vahele just seetõttu, et lootsid kiiret kasu väljaspool oma põhitegevust.



Nüüd on teil hulk kinnisvara, kaasa arvatud Pärnus Hansapordi maja ja linna lähedal Silla külas Jõekalda elamurajoon. Mis te näiteks Hansapordi majaga teete: haldate ise või müüte mõnele investorile edasi? Kas jääte pangaks või hakkate lehmi lüpsma?


Jääme pangaks, aga paratamatute asjaolude kokkusattumise tõttu on vahel olukordi, kus võime olla vara realiseerijad. Esmajoones on pank ikka finantsvahendaja rollis. Kui projektid ebaõnnestuvad ega suuda toota küllalt raha võetud laenude tagasimakseteks, tuleb tagatis realiseerida. Mida me varaga teeme? Eeskätt otsime uut võimalust – ettevõtjat, kellel oleks konkreetne idee ja teadmine, mida selle varaga ette võtta.



Millal õnnestub pärnakatel Hansapordi ülakorruste akendest valgust näha?


Stabiliseerumise märke on, ka kinnisvaraturul. Suure tõenäosusega ei lähe enam kehvemaks, samal ajal ei oota me olukorra kiiret paranemist. Hindade langus on peatunud ja tehingute aktiivsus mõnevõrra kasvanud, see on positiivne. Viimase paari kuu tendents näitab, et tekkinud on hinnatase, kus vara müües tuleb ostusoov vastu.



Olete end sidunud paljude laenulepingutega. Tulevad uued ajad, uued äriplaanid, aga nendega minnakse võib-olla mõnda teise panka. Kas teie turusituatsioon on raskem?


Paratamatult pälvivad suuremad organisatsioonid suuremat tähelepanu. Teadaoleva info põhjal olukord Eesti pankades üksteisest suuresti ei erine.



Näen, et need ettevõtted, kes on meiega olnud, jätkavad, sealhulgas uute projektidega, oma kodupangas. Meil on vahendeid, võimalusi ja tahet äriprojekte finantseerida.



Mingil ajal tekkis arusaam, justkui pangad enam raha ei anna. Päris nii see kindlasti ei ole. Usaldusväärsed ettevõtted, hea kontseptsiooniga projektid saavad alati finantseeritud. Näiteks hiljuti alustatud Kristiine kaubanduskeskuse laiendus ja äsja avatud Bauhaus Tallinnas näitavad, et keerulisel ajalgi ei jäta Swedbank investoreid hätta.



Räägime käendusest. Ajakirjandusest võis lugeda, et Neinar Seli oli natuke pahane, et talt isiklikku käendust nõuti. Pärnakas Elmar Lepp kõrbes käenduse tõttu. Kas te tahate alati, et ettevõtja riskiks oma varaga?


Omakapitali-laenukapitali suhtarvu rusikareegel on 30/70. Olenevalt projekti majandussektorist, riskimäärast ja muudest tingimustest võivad need näitajad mõneti muutuda. Buumi ajal jõuti vahel 10/90ni.



Ettevõtja lähenemine projektile on väga erinev, sõltudes sellest, kas ta kasutab 100 protsenti laenuraha või on kohustatud panustama 30 protsenti oma raha. Meie kogemus näitab, et esimesel juhul võetakse palju suuremaid ja läbikaalumata riske. Teisel juhul, kui oma vara on alla pandud, ollakse palju tasakaalukama ja vastutustundlikuma riskiprofiiliga.



Võttes ette uue projekti, on oluline nii valdkonna spetsiifiliste teadmiste, professionaalse meeskonna kui raha olemasolu. Pank hindab, kuidas haakub projekt turukonjunktuuri, juhtkonna kogemuse ja kompetentsiga ning mil määral panustab investor ettevõtmisesse omakapitali.



Elmar Lepp on ajakirjanduses välja tulnud vandenõuteooriaga: tema ei ole pankadele oma. Ta viitas Pärnu Keskusele antud laenudele, mida, tõsi küll, on andnud UniCredit Bank. Kas te jagate Lepa vaateid omadest ja võõrastest?


Meie ärimudel lähtub sellest, et pank ei vali pooli, vaid on erapooletu finantsvahendaja. Me ei osale poliitikas ega äriprobleemides.



Me opereerime hoiustega. Tihtipeale ettevõtjad süüdistavad, miks ei finantseerita seda või teist projekti. Kui projekti riskiaste on suur, ei saa me hoiustajate rahaga riskida.



Kõrge riskiastmega projektidele on teistsuguseid rahastajaid (riskikapitalifondid, private equity investeerimisfirmad), kes arvestavadki sellega, et näiteks 20 protsenti õnnestunud projektidest teeb tasa 80 protsenti ebaõnnestumisi ja toob kasumit.



Varem hoiustajad ei tundnud, et nende raha oluline oleks. Intressid olid tagasihoidlikud, raha voolas Eestisse uksest ja akendest. Kas nüüd peate kohalikku raha tunduvalt rohkem kasutama?


Oluline tähelepanek. Paar aastat tagasi võisid võtta telefonikõne Rootsi, Londonisse või New Yorki ja raha tuli - lihtsalt ja odavalt. See omakorda tähendas, et eri turgudel finantseeriti innukalt väga erinevaid projekte.



Nüüd on selliste telefonikõnede intensiivsus muutunud. Raha rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt saab, aga investorite suhtumine on märgatavalt konservatiivsem. Jälgitakse, kuivõrd on finantsinstitutsioon suuteline kohapealt raha deposiitidena kaasama. Swedbankil on siin väga tugev positsioon: Eesti eraisikute ja ettevõtete suurima panga hoiustajate deposiidid on klientide jaoks kindel pikaajaline rahastamise allikas ja ressurss.



Praegu laenataksegi edasi peamiselt kohalike hoiustajate raha ja välisraha kaasatakse vähem. Pangad tulevad tagasi traditsiooniliste mudelite juurde. Kliendil on kasulik kõiki oma rahaasju hoida kodupangas, sest esiteks on pangal nii oluliselt lihtsam klienti vaadata tervikuna ja pakkuda parimaid lahendusi keerulistel aegadelgi. Teisalt on selline asjaajamine kliendile soodsam. 



Praegu on moes õhutada töötuid ettevõtlusega tegelema. Kui ma tuleksin panka ja ütleksin, et tahaks Hiinast ühe konteineri T-särke tuua, kas te laenaksite mulle raha?


Esmalt soovime aru saada, millest selline idee. Miks arvate, et see on tulus? On see ajalehest loetud võimalus või on teil näiteks Hiinas kolleeg, kelle vend on konkreetse T-särkide valmistamise tehase partner? Missugune on nende särkide kvaliteet? Kelle kaudu särgid siia tuuakse ja müüki pannakse? Mis on toote hind? Millega te põhjendate, et see hind on madalam kui ülejäänud suurtel tegijatel?



Ühesõnaga, kui teil on hea äriplaan, selge visioon ning tugevad tegijad, tasub kindlasti panka vestlusele tulla. Selle käigus saab selgeks, kas konteiner T-särke saab panga poolt finantseeritud.



Kuidas te laenusoovija juttu kontrollite?


Analüüsime, millega ettevõte tegeleb, hindame tema seniseid ja tuleviku rahavooge. Vahel esitatakse väide, et pikaajalised partnerid on seal ja seal, aga kui raha liikumine näitab midagi muud, siis need on küsimused, mis tuleb läbi arutada. Klient usaldab meid, meie usaldame kliendile panga raha.



Aga laenu ikka annate?


Laenamine on panga põhitegevus. Anname laenu praegu ja andsime keerulistel aegadelgi. Inimlikult on arusaadav, et kriis on paljusid tugevalt mõjutanud - nii ettevõtjad kui pangad on saanud kahjumit.



Aga käes on aeg uuteks mõteteks ja projektideks. Kutsume ettevõtjaid üles alustama äriprojekte, mida praegu ei ole just liiga palju. Surutisejärgne aeg pakub selleks häid võimalusi, eelkõige eksportturgudel, kus Eesti kiiresti kohanenud paindlikul majandusel on väljavaateid. Pangast laenu saab ja hea kontseptsiooniga projekte on pank alati valmis finantseerima.



Eri ettevõtjad on teinud ettevalmistusi kaubanduskeskuste rajamiseks Vana-Pärnu lõppu, Saugasse ja piimakombinaadi varemetele. Millal uued kaubanduskeskused Pärnus kerkima hakkavad?


Siis, kui me ei näe praegustes kaubanduskeskustes tühje kohti. Siis, kui me näeme uuesti kaubanduskeskuste omanike rahulolevaid nägusid. Siis, kui paljud kaubanduskeskuste rentnikud ei maksa enam marginaalset renti. Millal see aeg kätte jõuab, ma ei hakkaks ennustama.



Kas te võite üldiselt, pangasaladusega vastuollu sattumata kirjeldada Pärnu äriprojekte?


Pärnu suurim küsimus on sesoonsus. Tasakaalustamiseks on siia vaja tootmist, mis sesoonsust maha võtaks. Sooviks rohkem näha ekspordile suunatud projekte.



Endiselt valitseb liialt pessimistlik tardumus. Pean seda põhjendamatuks, sest nii riigi kui ettevõtete tasandil oleme suutnud väga edukalt majanduskriisiga kohanduda. Enamiku ettevõtete kulutase on tipuga võrreldes 20-30 protsenti madalam.



Kui Kreekas võetakse inimestelt ära jõulupreemiad ja rahvas on tänaval, siis Eestis on küll 100 000 töötut, aga see arv väheneb. Pea iga nädal kuuleme uutest huvilistest, kes soovivad Skandinaavia maadest oma tootmist Eestisse tuua.



Teine võimalus on olemasolevad ressursid ühendada ja välisturgudel senisest rohkem koos tegutseda. Liiga tihti on eestlasele teemaks “sina või mina”, mitte “sina ja mina”. Näiteks sama sektori ettevõtjad võiksid sagedamini pead kokku panna ja mõelda, mida suuremat oma valdkonnas koos teha.



Me mõtleme liiga vähe sellest, kuidas olemasolevat väärtusahelat pidi väikeste sammudega suurema lisaväärtuse poole liikuda. Näiteks: mida võiks oma tootele lisada praegu Skandinaavia ettevõttele allhankena toodangut valmistav ettevõte, et senisest rohkem raha küsida? Kas ja kellega võiks selle plaani ellu viia?



Kas oodata on uut välisinvesteeringute lainet?


Ma usun, et see tuleb, koos euro saabumise ja välisajakirjanduse pealkirjadega “Eesti tegi seda uuesti”. Ei näe siia tulemas autotehaseid, küll aga Soome ja Rootsi keskmiste ettevõtete (SME) tootmist. Leida paarkümmend töötajat Pärnus, Raplas või Saaremaal on hoopis midagi muud kui leida neid paarisaja kaupa.



Osal Skandinaavia keskmise suurusega klientidel juba on kontorid nii Tallinnas kui Helsingis. Ettevõtja saab soodsama maksukliima, loob töökohti ja suurendab tööhõivet, teenib soodsama kulutasemega rohkem lisaväärtust.



Kohalik väikeettevõtja tundub olevat natuke väsinud ja mõlgutab mõtet oma firma maha müüa.


Saan aru, et inimlikult on raske aeg ja tundub lihtsam oma ettevõtmine ära müüa. Sellist American dream’i realiseerumist olen mitu korda näinud. Kui inimene on hingelt ettevõtja, on ta vähem kui aasta pärast üldjuhul äris tagasi.



Eesti ettevõtja iseenesest ei ole rantjee tüüpi. See, kes on praegu ettevõtja, vajab uut väljakutset, pinget, uut riskivõtmise ja tuluteenimise võimalust.



Olen mitmele oma firma müügiplaaniga ettevõtjale öelnud: “Tore, tee seda, aga ma olen kindel, et sa oled varsti uute mõtetega tagasi.” On loobujaid, aga enamik tuleb ärisse tagasi.



Majandustõusud ja -langused mööduvad, ettevõtjad jäävad. Meil kõigil on oluline neid senisest tunduvalt rohkem väärtustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles