Pättidelt süütamisi tellinud politseinikust sai kahtlase elemendi jooksupoiss

Toomas Tomson Foto: Urmas Luik

Endine Lääne prefektuuri välijuht Toomas Tomson tellis pättidelt süütamisi, et kindlustushüvitist saada, kuid muutus ajapikku ise kahtlase elemendi jooksupoisiks.

Mullu sügisel tuli «Pealtnägija» kaudu esimest korda avalikuks lugu viimaste aastate kummalisemast ja jultunumast kindlustuspettusest, kus autode põletamisega tegelenud bandet juhtis Pärnu politsei välijuht. Nüüd, kui asjaosalised on süüdi mõistetud ja materjal avalik, on ka selgunud, kuidas räpane politseinik ning pätid tegelikult koostööd tegid, vahendas ERR Uudised.

Pärnu maakohtu arhiivis hoitavad seitse köidet jutustavad jahmatava loo kriminaalsest struktuurist, mille tipus troonis politseinik. Toomas Tomson töötas politseis kokku 25 aastat, mille kestel teda tunnustati korduvalt eeskujuliku teenistuse eest. Põhitöö kõrvalt oli Lääne prefektuuri välijuht aga ka veo- ja puksiiriteenuseid osutava osaühingu Soleil Invest juht. 45-aastase Tomsoni firma oli muu hulgas ka politsei ametlik koostööpartner masinate teisaldamisel.

Skeemi teised osalised on kõik korduvalt politsei huviorbiidis olnud. Näiteks Vahendaja Raul Pitkmanni (45) hüüdnimega Pitu on karistatud ka kelmuste eest. Veoauto juht Lauri Jürgenson on 42aastane endine piirivalvur ja politseinik, kelle kontos on varasemaid kriminaalkaristusi neli ja väärtegusid seitse.

Kõige rohkem riskis aga pettuses oma nahaga väikeauto juht Urmas Koiksar – 24aastane rallihuviline, keda on karistatud üks korda narkootikumidega seoses kriminaalkorras ja 20 korda väärtegude eest.

Ehkki afääris oli veel mitmeid vähemtähtsaid osalisi, olid just need neli peategelased vandenõus, mille tulemusel põletati maha vähemasti kolm autot, võltsiti hulka dokumente, anti valeütlusi ja tekitati kokku kaks miljonit krooni kahjusid.

Kurjategijad tahtsid, et esimesena jõuaks kohale Läti politsei

Kriminaalidega koostööd teinud politseinik mässis end aga üha sügavamalt ja kogu konspiratsioon löödi lõpuks lõhki.

Intsident, millest uurimine algas, toimus 2010. aasta 16. mai ööl kella kolme paiku esimesel teeristil teisel pool Läti piiri. Urmas Koiksar, kes rentis kaks päeva varem pahaaimamatust Pärnu firmast Volkswagen Golfi, sõitis sellega küljelt sisse Toomas Tomsoni firma Soleil Invest raskeveokile. Ühena esimestest teavitas noormees õnnetusest rendifirma omanikku.

Legendi järgi tekkis Golfil rike ja Koiksar sõitis Volvole sisse, tabades otse kütusepaaki, mistõttu põlesid maha nii sõiduk, veoauto kui sellel olnud kaup. Kokku oli paugu kahju 1,2 miljonit krooni. Tegelikult oli see hästikoordineeritud pettus, mis algas õigest kohavalikust.

«Üks põhjus oli kindlasti see, et tegelikult sinna reageerib Läti politsei, Eesti politseisse märki maha ei jää. Võib-olla loodeti ka, et Läti politsei ei tee nii põhjalikult esimesi menetlustoiminguid, pärast on kindlustuses raskem neid materjale kätte saada, võtab aega,» rääkis korruptsioonikuritegude büroo eriasjade uurija Vardo Schneider.

Leiti sobiv ristmik, kus oli mõlemale poole pikk sirge, et keegi juhuslikult peale ei satuks, seati välja jälgimispostid. Sõiduauto juht lükkas enda istme võimalikult taha, tõmbas turvavöö kinni ja sõitis peaaegu 70 km/h raskeveokile külje pealt sisse.

«Päris karm teema tegelikult, et õige kiirus ja õige asi leida, et justkui plahvatus ei toimuks, aga samas järsku põlema läheb, need pidid väga kõvad füüsikud olema,» nentis Lääne prefektuuri kriminaalbüroo juht Nils Sempelson.

Seejärel saabus kohale kolmas mees, võttis pudeli bensiiniga, pihustas nii sõiduautole kui veoautole, tõmbas tikku ja sõidukid põlesid ära. Süütaja lahkus ja teised mängisid vigastatuid. Salapärane süütaja oli Raul Pitkmann. Veoki roolis istus Lauri Jürgenson ja rammija oli Urmas Koiksar. Varem ei olnud aga teada, kuidas konspiratsioon kokku kukkus.

Kuudepikkune uurimine lõi legendi mõrad

Et hävinud autode ja koorma eest raha kätte saada, pidid juhid teesklema, et ei tunne teineteist ja kedagi kolmandat avariipaigal üldse polnud. Kalev Mõtus on endine narkopolitseinik ja kindlustusfirma IF uurimisosakonna juht, kellel on suured teened, et vale paljastati. Just tema kuid kestnud uurimine lõi legendi mõrad.

Esimesena tahtis Mõtus detaile täpsustada väikeauto juhiga. Pärast pikka puiklemist määras Koiksar kindlustusuurijaga kohtumise Pärnusse õigusbüroosse. Tausta uurides avastas Mõtus, et sama Koiksarit esindav jurist on seotud Soleil Investiga, kelle veok avariis hävis. Tal tekis tunne, et midagi on valesti.

Järgmiseks võttis Mõtus ühendust veokijuht Jürgensoniga, kes oli märksa abivalmim ja nõustus sündmuskohale minema. Muuhulgas oli üleval küsimus, et kui Golf sõitis sisse liikuvale veokile, miks suurem masin väiksemat kas või pisut kaasa ei lohistanud.

Ehkki endine politseinik ja piirivalvur esines sündmuspaigal lobedalt, kaevas Mõtus sügavamale. «Kirjeldus, kuidas ta taskunoa ja välgumihkliga tehnilise rikke kõrvaldas, oli macgyver'lik, ja huvi pärast võtsin ühendust elukutseliste autojuhtidega ja küsisin, kas nemad saaksid, suudaksid pimedal ööl taskunoa ja välgumihkliga sellist riket kõrvaldada. Ühene vastus oli, et see ei ole võimalik.»

Mõtus leidis Ainažist üles kaks kohalikku, kes jõudsid esimestena sündmuspaigale. Üks neist mäletas, et enne neid oli kohal ka kolmas auto. Enda teadmata oli ta näinud tegelikku süütajat Raul Pitkmanni. Samas kinnitasid rendiauto juht Urmas ja veokijuht Lauri, et sündmuskohal olid vaid kaks põlevat sõidukit ja nende juhid. «See oli läbimurdehetk võib-olla isegi,» sõnas Mõtus. Sisetunne ütles, et tegu on pettusega, aga tõendeid veel nappis. Asi oli seda delikaatsem, et võimalik kahtlusalune oli Pärnu politsei välijuht, kelle firmale hävinud veok kuulus.

Hävinud koormas olid lõbustuspargi atraktsioonid, mis kuulusid ühele Pärnumaa firmale. Hämmastusega avastas Mõtus, et samadel firmadel põlesid sarnasel moel Häädemeeste lähedal auto ja koorem maha juba aastal 2008. Toona läks põhjusena kirja piduriklotsi ülekuumenemine ning IF maksis hüvitisena välja 1,5 miljonit krooni. Enne seda põles 2006. aastal Soleil Investi haagis maha Saksamaal. Kahtlused aina kasvasid, aga tõendeid polnud ikka piisavalt.

Mõtus sõitis koos kolleegiga Poola, et otsida üles sealne lunapargi omanik, kellele atraktsioonid pidid paberite järgi mõlemal korral minema. Ta arvas, et see asi on jama, sest kaks korda on nad üritanud äri teha ja kaks korda on need ära põlenud poolel teel. Ta arvas kohe, et see on väga kahtlane. Poola tsirkuseperemees küll kinnitas, et eestlased helistasid 2010 ja pakkusid jälle atraktsioone, aga lepinguni ei jõutud. Seega allkirjastatud müügipaberid, mida Eestis Mõtusele näidati, olid võltsitud.

Telefonikõnede jälgimine andis tähtsat infot

Pärast kolme kuud uurimist oli koos kriitiline mass, et anda asi politseisse. Mõtus koostas 17-leheküljelise kindlustusuurimise vahekokkuvõte, mis näitas muu hulgas veenvalt, et teemas on pettuse tellijana politsei töötaja. Seetõttu läks uurimine politsei sisekontrolli.

Augustis võtab politsei kahtlusaluste telefonid salajase jälgimise alla. Selleks hetkeks on kelmid loodetud kindlustuse väljamakset oodanud üle kolme kuu. Eriti närvis on kamikaze Koiksar. Pealtkuulatud kõnedest on näha, kuidas pätipoiss helistab politsei välijuhile ja – nii uskumatu kui see pole – pommib raha, mõnikord päevas mitu korda. Tomson otsib alatasa ettekäändeid.

Tomsoni kõne Koiksarile: «Jeh. Hallõu. Nooh. Ei ole midagi. Ta tegi küll, aga ta tegi Swedist SEB-sse. See jõuab esmaspäeva hommikul. Homseks saan sul mingi-mingi, homme lõunast saad mingi, ma ütlen kolmeka saad homme lõunast».

Aga loodetud raha ei tule ega tule. Koiksare kõne Tomsonile: «Ei ole midagi pakkuda mulle vä?» «No ei ole praegu jah, kõik on sõidus ja mul pole midagi laekunud».

Tomsoni firma oli aastaid nii politsei kui kindlustusfirmade partner puksiirteenustel. Aga ajapikku käis äri alla ja Tomsonil olid näpud põhjas. Ühelt poolt oli ta kelmuse tellija, teisalt on näha, kuidas staažikas võmm muutus üha rohkem ise kahtlase elemendi jooksupoisiks. Samal ajal hingas kuklasse Kalev Mõtus.

Näiteks üks pettuse vähemtähtis osaline helistab Koiksarele pärast IFi uurijaga kohtumist ja kannab ette: «Mis sa ütlesid siis?» «Ei-ei, ma olin seal piiriputkas, et sõin oma eidega, kuradi, sõin-jõin noh kuradi. Et neid ma ei tundnud no, need, kes need olid – Tomson ja kes see Kaasik, neid ma ei tea, on ju. /.../ No mis ma ikka rääkisin, stsenaariumi järgi enam-vähem noh. Ah. Tead, et see asi on väga p****s noh». «On vä?» «Jaa». «Oleks pidanud, mida ma rääkima oleks pidanud? Oleks pidanud p***i saatma, et ma ei räägi suga mitte midagi».

Koiksar kruttis end üha rohkem üles. Tal oli juba tingimisi karistus, mida uurija talle ka meenutas.

Võtmetõend sai kümnetest telefonikõnedest. 28. septembriks on infot piisavalt, asjaosalised võetakse kinni ja Soleil Investi kontor otsitakse läbi. Silmitsi ülekaalukate tõenditega ei puikle kelmid pikalt. Ainsana ajas lõpuni vastu Tomson, kes lahkus pärast uurimise algust politseipensionile. Tänavu mais sõlmisid kõik asjaosalised siiski prokuratuuriga kokkuleppe ja said eri pikkustega tingimisi karistused.

Paradoksaalselt oleks kannatanu Henri Võigemasti jaoks olnud parem, kui pettus poleks välja tulnud, sest hüvitist, mis talle tuhastatud Golfi eest kohtus välja mõisteti, pole ta saanud ja tõenäoliselt ka ei saa

Võigemastile on maksnud ainult üks süüdlane 14 eurot ja 85 senti. Soleil Invest lasti pärast kriminaalasja algatamist kiirelt pankrotti. Tomsoni enda nimel vara pole, tema firma masinad läksid edasi sugulase nimel firmale Puksiirteenused OÜ, mis tegutseb edasi täpselt samal aadressil ja isegi samade telefoninumbritega ning – nii naljakas kui pole – pakub puksiiriteenust ka kindlustusfirmadele.

«Ega olukord väga muutunud ei ole. Üks mees sai ametist priiks, mõned said tingimisi karistused, aga elu jätkub,» lausus Kalev Mõtus.