Noored arutlesid tõrjutuse üle

Audru keskkooli õpilased korjavad annetusi Jõõpre vanuritekodule. Pildile jäid Irma Liiv, Mare Heinluht ja Kristjan Sild.

FOTO: Ants Liigus

Kuni 30. juunini kestab Euroopa Liidus üle-euroopaline noorteprojekt “Kevadpäev Euroopas 2010” (www.springday2010.net), mille eesmärk on kaasata noori arutellu ühiskonna valupunktide ja Euroopa tuleviku üle.


Tänavu on Euroopas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta, seetõttu keskendub noorteprojektki neile teemadele, julgustades kokkusaamisi õpilaste, õpetajate ja võtmeisikute vahel, et arutada tänapäeva probleeme ja aidata niiviisi kujundada Euroopa tulevikku.

Euroopa Komisjoni Eesti esindus ja Tiigrihüppe Sihtasutus on omakorda algatanud Eesti noorte ajurünnaku “Mida saaksime teha oma kogukonnas elu parandamiseks?”, et ergutada gümnasiste arutlema vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemide üle oma lähiümbruses.

Audru keskkoolis toimuski läinud reedel selle aasta motost juhinduv ümarlaud, kus gümnasistid vaagisid koos enda kooli juhtide, riigikogu liikme Mark Soosaare, vallavanema Margus Joonase ja voliniku Ardo Lünekundiga võimalusi, mida saaksid noored ise rikkuse-vaesuse-tõrjutuse kontekstis valla heaks ära teha. Vaesusest ja tõrjutusest oli neile samal nädalal rääkimas käinud poliitik Katrin Saks.

Noored mõtlevad vanurite peale

Ümarlaual sooviti välja selgitada, mil määral saaksid napi ajaressursiga õpilased kaasa rääkida ja abistada sotsiaalselt ohustatud gruppe.

Keskustelus, kas Kreeka tõttu tõmbetuultesse sattunud euro tulek teeb meid rikkamaks või vaesemaks, jõuti oma koduvalla valupunktideni, mida õpilased olid üles tähendanud koolikaaslasi intervjueerides. Alates sellest, et kooli juures võiks olla vabaõhuklass, kuni juba koolis ringi käiva annetuskastini, millesse kogutud rahaga soovivad noored toetada Jõõpres valla vanuritekodu asukaid.

Vallavanem Margus Joonas lausus, et vanurid pole vallas majandusliku toimetuleku mõttes kõige ohustatum grupp, sest neil on pensioni näol sissetulek olemas.

Palju suuremas hädas on kõige tavalisemad lastega pered, kus ühel või kummalgi vanemal pole tööd. Koos sedastati, et parim, mida noored saaksid vanurite heaks teha, on neile esineda või olla vestluspartneriks, sest just suhtlemisvaeguse üle vanurid kurdavad.

“Vanuritel polegi küsimus sajas või paarisajas kroonis, vaid aeg oleks neile parim kingitus. See kõik on väärtus, mida te sealt kuulete. Pärimus ei pea olema muinasjutud või regilaulud, need võivad olla poliitilised anekdoodid kolhoosiajast,” tõdes Mark Soosaar. Järeldus: vanuritega vesteldes saaks koguda materjali õpilasuurimuste tarvis.

Töötuse teema juurest jõuti omakorda igipõlise tõdemuseni, et elus edasijõudmiseks on tarvis haridust ja töökasvatust.

“Oleme riigikogus tõsiselt mõelnud, mis motiveeriks noori kooli lõpetama, sest väljalangemus on liiga suur. Näiteks, et autojuhiloa saavad ainult need inimesed, kes on lõpetanud põhikooli,” rääkis Soosaar. Samuti tuleks tema meelest seadusandlikult lihtsustada noorte suvist töölkäimist.

Märgakem üksteist

Gümnasistid nentisid, et Audru vallas pole noortekeskust, ja kui olekski, jääks see osa noorte elukohast väga kaugele. Leiti, et üks kohti oma aega sisustada või midagi ette võtta oleksid rahvamajad ja seegi, kui noored osaleksid senisest aktiivsemalt külaseltsides-mittetulundusühinguis. Joonas kinnitas, et head ideed on vallamajas alati teretulnud.

Lõpuks jõuti tõrjutuse teemani koolis. Õpilaste sõnutsi jäävad hammasrataste vahele ikka need, kelle vaesus paistab välimusest välja või kes on nõrgemad. Noortelt tuli arvamus, et neile koolikaaslastele tuleks pakkuda tuge ja nad ära kuulata.

Tõdeti, et liiga suur, 1000 õpilasega kool pole hea, sest seal ei suuda keegi enam kõiki inimesi ega nende vajadusi hoomata. Soosaar märkis, et pearahasüsteem soosib suurkoole, mistõttu tuleks selline rahastamisskeem lõpetada. Ta nentis, et Eesti inimestele on paraku omane eksponeerida ennast ja rääkida endast, ei osata kaasinimest kuulata.

Ümarlaud lõppes kokkuvõttega, et pole vaja minna turvama Aafrikat, vaid tuleb märgata abivajajaid enda lähikonnas. “Sest info ei jõua meieni alati õigel ajal. Kui on perevägivald, ei tohi seda enda teada jätta,” nentis Joonas.
 

Tagasi üles