Katrin Johanson: Poiss tuli koolist ja kott oli raske

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson.
Katrin Johanson. Foto: PP

Hiljuti ringles Facebookis õpilase kirjutis sellest, kuidas koolid seadust rikuvad. Artikkel pälvis poolehoidu. Lugesin seda minagi. Ühest küljest oli rõõmustav, et noor inimene kitsaskohti märkas ja võttis vaevaks neile tähelepanu pöörata. Teisalt aga oli lugu niisama konstruktiivne, kui seda oleks mõne pedagoogi kaeblik üllitis stiilis, et lapsevanemad tegelgu oma võsukeste kasvatamisega riigi sätestatud korras.

Kindlasti ei muuda kooli-kodu vastandamine, teineteise vigade otsimine ja lahmiv üldistamine midagi paremaks. Või siis vale puu all haukumine, nagu näiteks mainitud artiklis kõlanud etteheide, et õpilaste koolikotid on liiga rasked.

Õpetaja ja emana tunnen alati sügavat muret, nähes pisikesi algklassilapsi vankumas endaga peaaegu sama mõõtu koorma all. Nende ranitsas ei rasku mitte prisked kahed, nagu Ellen Niidu luuletuses, vaid mõnikord üksnes neljaks-viieks õppetunniks vaja minevad vahendid. Ent ikkagi on raske.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles