Kui Eestimaa oli läinud sajandil lukku pandud ...

, Pärnu linnakodaniku maja perenaine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Pulsti esimene Eesti Vabariigi antud isikut tõendav dokument.
Hans Pulsti esimene Eesti Vabariigi antud isikut tõendav dokument. Foto: Urmas Luik

Järjekordselt kaalutakse üle kahe aastakümne taguseid sündmusi meie rahva ajaloos ja püütakse neid tähtsuse järgi ritta seada.

Näib, et selleks kasutatakse üsna erinevaid malle ja eri eesmärkidel. Aga mitte selles asjas ei võta allakirjutanu julgust kaasa arutada, vaid noppis üles sõna "optant" ajaloodoktor Aadu Musta ühes teledebatis kõlanud väitest, et Eesti kodakondsuse andmisel 20 aastat tagasi rikuti kunagiste eestlastest optantide järeltulijate loomulikke õigusi olla tõrgeteta arvatud Eesti riigi kodanike hulka.

Entsüklopeediad annavad sõnale "opteerimine" seletuse - kodakondsuse valimine. Eestlaste noorimale põlvkonnale on see mõiste üsna võõras, kui mitte sõnana, siis selle sisus kindlasti. Aga üheksakümmend aastat tagasi oli see sõna tuhandete eestlaste suus ja mõtetes. Kuni maailmakaardil polnud veel piiritletud lapikest maad nimega Eesti Vabariik, polnud mõistet Eesti kodakondsus.

Aga kui sündis Eesti riik, sündis Eesti kodanik. Pärast Eesti Vabadussõja lõppu ja rahuleppe sõlmimist Nõukogude Venemaaga märgiti iseseisvuse ühe tunnusena maha riigi piir ja pandi see piltlikult öeldes võõrastele kohe lukku. Nii jäid Eesti riigi piiri taha nii võõra ja vaenuliku vaimu kandjad kui tuhanded eestlased, kes riigi sündimise ajal elasid ja töötasid Vene impeeriumi territooriumil või mujal võõrsil.

Ajalooallikates on kirjas, et 1917. aasta paiku arvati üksnes Venemaal elavat üle 200 000 eestlase, kelle juured olid veel kõvasti kinni Eesti mullas. Oma riigi tekkimise järel soovisid paljud nendest tulla tagasi kodumaale. Nüüd saigi võluvõtmeks sõna "opteerimine", mis avas uksed põliskodumaale.

Eestimaa mees väravale koputamas             

Paberil on lihtne üles lugeda kuivi fakte, mis räägivad sellest, et aastatel 1920-1923 asus Venemaalt kodumaale ümber ümmarguselt 40 000 eestlast. Tegelikkuses oli kodakondsuse saamine mitte ainult keerukas ja vaevarohke protsess, vaid sageli otse eluohtlik ettevõtmine.

Suuremate linnade kõrval, kus elas eestlasi, oli Venemaa piiritutes avarustes veel üle 300 eesti asunduse Pihkva ja Novgorodi kubermangudest Kaukaasia, Krimmi, Kaug-Ida ja Siberini välja. Sõdadest räsitud ja ennast vaevaliselt jalule upitava Eesti riigi valitsusel õnnestus Venemaal ellu kutsuda Eesti kodakondsuse kontroll-opteerimise komisjonid Moskvas, Petrogradis, Pihkvas ja Omskis. Need loodi välisministeeriumi alluvuses 1920. aasta aprillis.

1920. aasta opteerumine baseerus Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisel rahulepingul, mille järgi Venemaal elavad eesti päritolu inimesed said õiguse ühe aasta jooksul elama asuda Eestisse ehk nn opteeruda.

Õnneseen, kes ellu jäi

Raske on ette kujutada, kuidas mõne kauge asunduse elanikul üldse õnnestus opteerimiskomisjonini jõuda sellel näljasel, ühiskondlikest kataklüsmidest ja üldisest  korralagedusest vapustatud maal.

Opteerumise muutsid veelgi keerukamaks konfliktid Eesti ja Venemaa ametkondade vahel, sest viimased püüdsid ilmselgelt teha takistusi Venemaalt lahkujatele ja alatasa süüdistasid Eesti poolt volituste ületamises. Jõhkralt rikuti optantide õigusi reisimisel, eriti takistati vara kaasa võtmist. On andmeid nende vara äravõtmistest, inimeste töölaagritesse saatmistest või koguni mahalaskmistest. Paljud teele asunud ei jõudnud kunagi kohale ja nende saatus jäi saladuseks.

Opteerimise esimestel aastatel andis Eesti ajakirjandus regulaarselt teateid ümberasumise käigu kohta. Toogem siinkohal mõni teade ajakirja Kodu 1920. aasta kroonikarubriigist.            

7. juuli. Eestlaste seisukord Venemaal raske. Moskvas eestlasi arreteeritud ja maha lastud.

23. juuli. Vene võimud Jam-burgis takistavad Eesti optante koduteel.

29. august. Eesti valitsuse protest Venemaale selle vastu, et Eesti optantide varandust ära võetakse.

3. september. Eestlasi Arhangelskis enamlaste poolt maha lastud.

19. september. Eesti kodanikke kiusatakse Venemaal enamlaste poolt taga, neile igasugu takistusi tehes kodumaale pääsemiseks.

10. november. Venemaal kestab eestlaste varanduse hävitamine edasi.

16. november. Eesti Punane Rist hakkab hädakannatajatele optantidele Venemaal abi andma ...

Petrogradi kaudu Siberist Pärnusse

Eeltoodu kinnituseks mõni katke Pärnu linnakodaniku maja kodanikutoas eksponeeritud dokumentidest kunagise Pärnu maalermeistri Hans Pulsti töömehe- elust Pärnus, Riias, Petrogradis ja Omskis ning tema keerulisest teest kodumaale.

26. märtsil 1920 vormistati Omski komisjonis eesti, vene ja inglise keeles tõend, et Hans Hansu p Pulst "... on Demokratlise Eesti Wabariigi kodanik Pärnu maakonnast" - see oli tema esimene Eesti Vabariigi nimel antud isikut tõendav dokument. Edasi leiame dokumentide hulgas Pet-rogradi komisjoni poolt Omskisse saadetud tõendi, et H. Pulstil on vaja tingimata ilmuda Petrogradi komiteesse opteerimise alusel kodumaale siirdumise küsimuses. Viidatakse Eesti ja Venemaa vahelisele rahuleppele ja palutakse osutada seaduslikku abi, et kodanik saaks takistusteta Omskist Petrogradi sõita.

Nähtavasti tehti Pulstile takistusi Omskist lahkumisel, sest kõnealune tõend on dateeritud 19. juuli kuupäevaga ehk ligi neli kuud hiljem. Hans Pulsti jalg puudutas Eestimaa pinda nähtavasti 10. septembril 1920. aastal. Sellest annab tunnistust Narva karantiinis 18. septembril välja antud tõend sellest, et kõnealune isik viibis karantiinis kaheksa päeva ja maksis karantiini kulude katteks 170 marka.

Samast päevast pärineb tõend, millega ta sai õiguse 21. septembrini kasutada raudtee teenust Pärnusse jõudmiseks.

Hans Pulst oli mees, kes oma elu ajal säilitas iga dokumendi, kviitungi, kutse, vekslipaberi, teate jne. Tema huvipakkuva arhiivi andis kodanikumaja käsutusse poeg Robert Pulst. Säilinud paberid näitavad, et ta isa oli laialdaste huvide ja oma aja kohta avara silmaringiga inimene. Ka H. Pulsti eelnev elukäik viitab, et kindlasti oli tal rohkeid kogemusi asjaajamiseks suurel ja reegliteta Venemaal. Küllap läks tema opteerumisprotsess tunduvalt libedamini ja lõppes õnnestunumalt kui paljudel teistel - temal kulus selleks ainult pisut üle poole aasta!

155 000 eestlast Venemaal

"Eesti nõukogude entsüklopeedia" 5. köites lk 513 (1973) kirjutati: O-t (opteerimist - H. T.) korraldasid kodanliku Eesti kontroll-opteerimiskomisjon Moskvas (osak-d Petrogradis ja Omskis) ning konsulaadid; VK(b)P* Eesti osak-d soovitasid o-st hoiduda. U. 155 000 Eestist pärit isikut jäi NSV Liitu; toitlusraskuste, natsionalistliku agitatsiooni mõjul vm. põhjustel opteeris 37 578 inimest.

1921. aasta jaanuaris sai Hans Pulst Omskist kirja, mille igast reast õhkub soovi kodumaale tagasi jõuda, kuid samas suurt teadmatust ja hirmu. Toogem sellestki pisikese katke: "... tahaksime iga päev tulema hakata, aga valitsus hoiab niipalju kinni kui vähegi võimalik ... meie tahaksime hea meelega teada saada ja kui palju raha piiri peal ümber vahetatakse ja kas miskit käest ära ka võeti, sest siin hirmutamist on palju ..."

Et selle väikese kirjutise lõpp algusega konteksti viia, tahaks küsida: kes vääriks rohkem Eesti Vabariigi kodaniku nimetust kui mitte need, kes oma vara ja elu kaalule pannes tuhandete kilomeetrite tagant selle pisukese paljukannatanud maalapi poole püüdlesid?

Nad teadsid ju, et siin ei leia nad eest hõbeda ega kulla mägesid. Kas tõesti lubas kellegi ametnikuhing nende vaevaga kättevõidetud õigused aastakümneid hiljem nulliks tunnistada?

Praegu jälle jätavad paljud selle väikese maalapi tema hädaajal küll siiapaika, aga vaevata sülle kukkunud kodakondsuse võtavad endaga kaasa. Ei tea küll, milleks?

* VK(b)P  - Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles