Neli aastat tagasi ostis Margus Suigusaar Vastemõisast endise Marguvälja suurfarmi noorkarjalauda, sest tema firmal Tammepakk oli tekkinud vajadus kolida laia katuse alla.
Vanas laudas valmivad moekad kümblustünnid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1996. aastal tõmbas Suigusaar katuselaastu veel lahtise taeva all. Ta katsetas, kas sel tööl on mõtet, kas keegi peale tema oma majapidamisse seda vanamoodsat katusekattematerjali vajab. Ilmnes, et hästi unustatud vana on uus ja huvitav. Vanad eterniitkatused olid selleks ajaks augulised ja plekkkatused läbi roostetanud. Kaup läks, kuigi mitte just ludinal.
Veel samal 1996. aastal asutas see Saarepeedi vallas Tamme talus elav mees oma firma, millele pani nimeks Tammepakk — mõistagi talu järgi. Oma tooteid valmistades eelistab ta siiski okaspuud, eelkõige mändi.
Nüüd on vana lauda vasakpoolses tiivas üheksa hiiglaslikku tünni, igaühel sees väike ahi ja istepingid, kuhu mahub seitse, päris lahedalt aga viis inimest.
«Me suudaksime teha paar-kolm tünni päevas,» ütleb firma omanik.
Üks asi on aga meisterdada, kui juba oskus käes, ja teine leida need inimesed, kes endale sellist suurt õues pesemise anumat osta tahavad. Enamik meist on ainult Otepää suusavõistluste ajal televiisorist näinud, kuidas noored seal pakaselise ilmaga vallatlesid.
Idee autor, tootmise korraldaja ja müügimees Margus Suigusaar on siiski osanud suures Bauhofi kaupluseketis huvi tekitada ning ta võib selle poodidesse oma tünne viia. Kõigepealt aga näeb nii üht tünni kui muidki Tammepaku tooteid, sealhulgas koerakuuti, laste liivakasti, kaevurakkeid ja lillepotte, Viljandi hansalaadal. Peremees on nõuks võtnud, et koerakuudi kingib ta laada järel Viljandi leidloomade kodule.
Katusekattematerjalgi pole unustatud toodang — kimmkatust kohtab nii koerakuudil kui kaevuraketel, aga ka Esna mõisas, kuhu siinseid kimme telliti. Hellenurme vesiveski katust katavad Marguväljal tõmmatud haavalaastud.
Mõni on aga soovinud oma katusele tõrvatud kimme, sest need peavad kauem vastu. Saab, miks ei saa, on tellijale öeldud, kuigi neid tuleb ükshaaval õlitada.
Kõikides töödes paneb firma juht ise käed külge, sest väikses grupis pole teisiti võimalik. Kõvale praktikale on lisandunud ka teooria: ta on sedasama tööd tehes lõpetanud kaugõppes Tartu ülikooli Pärnu kolledži ärijuhtimise alal. Diplomitöö kandis pealkirja «Protsessipõhise juhtimise juurutamine».
Kasvava firma mullune käive oli kaks miljonit krooni.
Marguvälja ligi saja meetri pikkune laut näeb välja peaaegu samasugune, nagu see oli Kalju kolhoosi ajal: valgeks lubjatud laudlagi ja puitpostid, mis näitavad kergeid kõdunemise märke, ning tsementpõrand. Aga midagi on ka päris uut, näiteks signalisatsioon, ja abiruumides on värskelt tehtud remondi jälgi, isegi mõni aken on juba uue vastu vahetatud.
«Siia tuleb puhketuba koos pesemisvõimalusega,» sõnab Tammepaku peremees. «Vesi on juba sisse toodud.»
Suures laudas toimetab neli meest. Neist üks käib vajadust mööda Rimi ja Maxima kauplustes, kui seal miski remontimist nõuab. Praegu otsib peremees viiendat, müügimeest, sest ta tunneb, et töökoorem on liiga suureks paisunud. Pealegi tungivad uued ideed peale, näiteks lehtlad — neid on juba küsitud.
Margus Suigusaarel on veel üks amet: ta on Karula külavanem. Tema kodutalu asub ju Karula külas. Viimane suurem ühistöö paarikümne inimese osavõtul oli 1. mail Karula järve ümbruse korrastamine.
«Hakkame külaplatsile laululava ehitama, jaanipäevaks saab valmis,» ütleb ta ja näitab valmislõigatud laudu, millest pannakse kokku ehitise küljed. Tema sõnul on Karula jaanikud alati rõõmsad ja rahvarohked, ka linnast tuleb inimesi. Bändki on juba tellitud.