Tartu Savi tänava elanikku Urmas Uibolehte üllatas sadu aastaid tagasi võõrliigina Eesti alale toodud viinamäetigu, sest ükski tema naabreist ei tunnistanud piraka limuse pidamist lemmikloomana.
Roomav delikatess üllatas aedlinlast
1. juuni 2010, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tõesti pole aimugi, kust ta siia sai,» nentis Uiboleht. «Siin üle tänava on vana suur õunaaed, võib-olla on keegi kunagi neid sinna toonud ja millalgi otsustas ta lihtsalt üle tänava meie aeda kolida.»
Uiboleht, kes varem näinud viinamäetigu vaid korra – pool tosinat aastat tagasi Elvas Kesk tänava eramaja heki vilus –, oli siiski kohe kaunis kindel, kellega tegu. Maismaalimuseid uurinud bioloog Anneli Ehlvest kinnitas, et viinamäeteo määramiseks piisab, kui mõõta tema koja läbimõõt ja saada tulemuseks umbes neli sentimeetrit.
Paiguti väga arvukas
Ehlvesti sõnul on suur keha, väljasirutatuna 15 ja enamgi sentimeetrit, ka seateol, suurel seateol ning võõrliigil lusitaania teeteol, kuid ühelgi neist pole koda, kuhu ohu korral peitu pugeda.
Tartu linnas teab Ehlvest viinamäeteo kindla elupaigana Eesti Maaülikooli peahoone ja maaülikooli uue spordihoone vahel vuliseva ojakese kaldaid. Tartumaal on üks teadaolevaid suuremaid asurkondi Konguta vallas Annikorus.
Eesti vanimad ja rikkalikumad teadaolevad leiukohad asuvad Lääne-Eestis ja saartel. Dokumentaalset tõestust, kuidas ja kelle käe läbi Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Euroopas väga laialt levinud viinamäetigu meie maile sattus, pole. On aga tõenäone, et limused käisid kaasas munkadega, kes tarvitasid neid paastuaja toiduna.
Anneli Ehlvesti kinnitusel on viinamäetigu levinud Eestis peamiselt inimkäe abil. Samas pole välistatud tema munade transport koos mullaga, näiteks puu- või põõsaistikutega. Võimatu pole ka pudenemine teomaia linnu noka vahelt, sedastas Ehlvest.
«Teoreetiliselt võivad teomunad levida isegi auto rattakoopasse kinni jäänud poriga, aga kõige usutavam on siiski inimese teadlik tegutsemine,» arutles Ehlvest.
Kõrvutades viinamäetigu teise võõrliigi, lusitaania teeteoga, tõi Ehlvest esile viinamäeteo kehvema külmataluvuse. Sellest johtuvalt pole Ehlvesti hinnangul väga põhjust karta viimase tekitatavaid laialdasi taimekahjustusi.
«Viinamäetigu ei loeta meil invasiivseks, sest ta ei suuda laiendada oma levilat ägedalt,» täpsustas Ehlvest.
«Lusitaania teeteol on aga tohutult järglasi ja ta suudab tegutseda juba paari plusskraadi juures. Viinamäetigudele on Eesti kliima eri aastail, aga ka ühe aasta lõikes hooti nii ebasoodne, et nende suremus on väga suur,» lisas ta.
Sünnib patta panna
1958. aastal Eestis looduskaitse alla võetud viinamäetigu pole meil liigina kaitstav enam viimased 16 aastat. See tähendab, et igaüks, kel himu, võib proovida valmistada temast peent rooga.
«Mina olen söönud viinamäetigusid juba kunagi nõukogude ajal Tallinna teletorni restoranis,» meenutas Anneli Ehlvest. «Mulle maitses ta väga, aga eks õnnestumise juures ole peamine oskuslik maitsestamine.»
Viinamäetigu
• Harilik viinamäetigu (Helix pomatia) on suurima kojaga Euroopa tigu.
• Viinamäetigu sööb rohelisi taimeosi, vilju ja seeni.
• Viinamäeteod on liitsoolised, kuid mais-juunis peavad nad siiski pulmi, vahetades omavahel seemnerakke.
Allikad: Eesti Loodus, wapedia.mobi