Seda lugu võiks alustada hoopis eelmise elulise koolitunni lõpust, kui Raeküla kooli 5.b klass tuli tagasi Reiu veetöötlusjaamast. Just koduteel küpses mõte veel teisestki teistmoodi koolitunnist. Nimelt hakkas idanema plaan sellest, et saime teada puhta vee meieni jõudmise keerdkäigud, aga ei teadnud, kuidas on lood heitveega.
Ühel järjekordsel koolipäeval asuski meie klass ühest linna otsast teise teele, et seegi protsess oma silmaga üle vaadata. Meie koolitund algas veepuhastusjaama aerofoto uurimisega. Lastele pakkusid huvi ilusad ümarad basseinid. Teadmishimu kütsid üles pealtnäha tavalised hooned ja teadmine sellest, et kohe näeme, mis, kus ja kuidas protsess toimib.
Suurte teadmistega lahke „õpetaja“ kutsus meid endaga kaasa õppekäigule. Nägime mitmesuguseid basseine, mis kutsunuks laste arvates suplemagi, kui neil teistsugune sisu olnuks. Tegelikult toimus basseinides setteprotsess. Huvitav, kuid pisut peletav oli kamber, kus heitveest eraldati suuri osiseid. Siin said lapsed teada, et kanalisatsiooni ei tohi kasutada prügikastina. Veel uudistati mudabasseine ja tutvuti biopuhasti tööpõhimõtetega. Põnev oli teadmine bakteritest, kes toituvad heitvees olevatest ainetest ja samal ajal puhastavad vett. Rohketest setetest saab omakorda turbaga segamisel komposti teha.
Viimase basseini juures tekkis aga üllatusmoment, sest seal ujusid sinikaelpardid. Meie teejuht selgitas, et selle basseini vesi on juba nii puhas, et võib asuda teekonnale Pärnu lahe poole, et saada millalgi uuesti igavese veeringluse osaks. Kolme kilomeetri kaugusel rannast pääseb puhastatud vesi vabadusse.
„Tore, et vee eest hästi hoolitsetakse,“ arvasid poisid koduteel.