Kalev Vilgats: Lähiaastatel kasvab vaesus

Kalev Vilgats. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Vaatamata statistikaameti andmetele, töötukassa teadetele töötute arvu vähenemise kohta ja valitsuse optimismile, ei tunne tavakodanik olukorra paranemist. Pigem peab kartma lähiaastatel abivajajate arvu suurenemist. Pärnu pole erand.

Puudub tegelik pilt

13. mail 2010 jõudis Pärnusse ligi 22 tonni makarone, millest linnakodanikele oli mõeldud 17 tonni. Pärnu Postimehes anti teada, et spagette hakatakse jagama 17. mail praegu Kaitseliidu Kinnisvara Sihtasutusele kuuluva kompleksi (kunagine autokool) õuel. Laouksed pidid olema lahti 10-14. Töötu tõendit või muud puudust tõendavat dokumenti näha ei küsitud.

Laouste sulgemise ajaks olid kõik 17 tonni laiali jagatud, kuigi vahepeal tuli inimese kohta antav kümme kilo kärpida viieni. Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Kaire Aamisepp arvas Pärnu Postimehes, et Eesti Punane Rist (EPR) tegi inimesi usaldades vea ja abi võisid saada need, kes seda ei vajanudki. Sotsiaalosakonnas arvel 900 perele pidanuks 17 tonnist makaronidest jätkuma.

Kõige kaduva teed läks 19. mail kohale jõudnud 15 tonni neljaviljahelbeid. 20. mail kirjeldasin linnapea Toomas Kivimägile sotsiaalosakonna vähest huvi toiduabi jagamise vastu. Selle tulemus oli kohalikule Punasele Ristile sotsiaalosakonnast antud lubadus, et ajakirjanduse vahendusel informeeritakse elanikke järgmise toiduabi ehk 8. juunil saabuva jahu jagamise suhtes.

Tegelikkuses ei pannud sotsiaalosakond möödunud nädalal kõrtki kõrre peale risti, et inimesi toiduabist teavitada. Tulemusena tekkis vihmasel teisipäevahommikul olukord, mida kirjeldasin eilses Pärnu Postimehes.

EPRi Pärnumaa seltsi sekretär Hiie Lainela avaldas 18. mai Pärnu Postimehes lootust, et ehk järgmiseks aastaks saadakse sotsiaalosakonnas olukorra tõsidusest aru, leitakse senisest suurem laopind ja taibatakse tellimust suurendada. Mina selles väga kindel ei ole.

Inimesed teadmatuses

Omaaegse autokooli õuel seistes oli mul kõige enam kahju venekeelsetest vanainimestest, kes ei saanud aru väravale kinnitatud eestikeelsest kirjast toiduabi jagamise korra kohta. Jätta inimesed teadmatusse nii humanitaarabi kohalejõudmise kui jagamise suhtes oli linnavalitsuse lohakus.

Mida pidanuks tegema? Juba 13. mai spagetilaadungi puhul tulnuks avaldada Pärnu Postimehes eesti ja vene keeles kaks sisult identset teadet toiduabi saamise ja jagamise korra kohta. Ja nii mitu korda, sest inimeste traadita telegraaf läheb kuskilt alginfo saamisel tööle. Ilmselt pelgas linnavalitsus rahakulu ja loodeti, et küll kuidagi saab. Aga ei saa.

Muidugi võib alati pugeda keeleseaduse ja riigikeele nõudmise taha, kuid olgem ausad: need eakad vene memmed-taadid ei õpi enam eesti keelt ära. Ent nende kodanikuõigus olla teavitatud endale olulistest tegemistest linnas peab olema täidetud.

Vahe tegemine pole lubatud

8. juunil kell 15.56 saabus Pärnu linnavalitsuse avalike suhete teenistuse nõuniku - teenistuse juhataja Maria Murakas-Ollo allkirjaga pressiteade, mille viimane lõik ütleb: "Toiduabi viimase osa (jahu) on Punane Rist üle andnud Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonnale ja seda jagatakse ainult vähekindlustatud peredele." (Minu rõhutus, K. V.)

Selline vahetegemine on selges vastuolus Euroopa toiduabi jagamise põhimõtetega. Tundub, et ei sotsiaalosakonnas ega linnavalitsuses laiemalt ole vaevutud endale selle aktsiooni olemust selgeks tegema. Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) vahendatav toiduabi on määratud Euroopa Ühenduse enim puudust kannatavatele isikutele (minu rõhutus, K. V.). Märge on toidupakkidelgi.

PRIA 28. aprillil väljastatud informatsiooni järgi on toiduabi õigustatud saama eelkõige üksikvanemad, paljulapselised pered, töötud, kodutud, toimetulekuraskustes vanurid, puudega inimesed. Seega pole õige ainult ühe abivajajate kategooria (vähekindlustatud pered) eelistamine ja vaevalt sellest teadasaamine PRIA-le meeldiks.

Minu arvates on probleem ennekõike selles, et Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakond tellis toiduabi, lähtudes 900 kirjas perest, unustades ülejäänud samasugused hädalised. Vaid nii oskan põhjendada kaduvväikest kogust toiduabi, mis linna telliti.

Enne kui seda mureartiklit kirjutama istusin, rääkisin Eesti Punase Risti peasekretäri Riina Kabiga. 2007. aastast toimuvasse toiduabiaktsiooni on põimitud probleem, millest pealiskaudsel suhtumisel ei saagi aru. Häda olemus on järgmine: 2011. aasta toiduabi tellimused tuli esitada 2. maiks 2010. See aasta, mis kulub järgmise saadetise tulekuni, on liiga pikk. Eesti puhul võib enim haavatavate elanike olukord halveneda juba poole aasta pärast, näiteks euro käibeletulekuga. Kuid toiduabi kogust 2011. aastaks enam korrigeerida ei saa.

Seega on oluline üritada ette näha sotsiaalset arengut vähemalt aastaks. Praegu pole põhjust optimismiks, et tavakodaniku elu aasta pärast praegusest parem oleks.

Niisiis tuleks võltshäbi tundmata tunduvalt suurendada Pärnule mõeldud toiduabi tellimust 2012. aastaks. Kui sotsiaalosakond ei soovi endale teadvustada halvenevat humanitaarolukorda linnas (toiduabi arvud aga näitavad seda selgelt), tuleb leida muu lahendus. Üks võimalusi on see, et vähekindlustatute varustamise Euroopa toiduabiga võtaks enda peale kohalik Punase Risti selts. See on muidugi läbirääkimiste küsimus, mille järel EPR saaks 2011. aastal teha 2012. aastaks omaette taotluse Pärnu linna enim haavatava kontingendi tarvis.

Rohkem kui sotsiaaltöö korraldajaid vajab linnavalitsuse sotsiaalosakond selle töö tegijaid.