Vähe sellest, et Rüütli tänaval annab koperdada üle munakivide, siis vähemalt on olemas alternatiiv ja saab valida ka sileda tee. Aga Tallinna väravad, mis on linna ja randa ühendav ELU TUIKSOON ... Sest lähim võimalus Akadeemia tänava kõnnitee on nii kitsas, et vastutulijatest peab üks „lausa müürile ronima“.
Tallinna värava kõnnitee sillutis
Tallinna väravate remondi üks peamisi eesmärke, minu kui linnakodaniku arvates, oli see, et lõpuks pääseks nii patseerijatest kontsadel prouad oma härrade käevangus, kui mammad-papad käru lükates ning kõrval lapsed väikeratastel, kui mammid-papid kepp toeks, kui saatuse tahtel invaliidi kärusse sattunud inimesed Tallinna väravate all liikuma – kõigil neil oleks see suurepärane võimalus nautida erilist hõngu läbi värava võlvide merelõhnalisse linnaossa pääseda.
Käin seda teed vähemalt paar korda päevas ja siiani oli nii piinlik ja valus vaadata, kuidas nii kohalik rahvas kui ka linna külaliste hordid läbivad võlvialust ukerdades, teineteisest kinni hoides ja võib-olla ka mõtetes kirudes (mina olen seda nii mõnigi kord teinud).
Saaksin aru kivimügarikest, kui Tallinna väravad oleks ainult museaaliks, vaatamisväärsuseks, mitte tiheda liiklusega väga tarvilikuks linnaliikluse osaks. Nii tore on ju võimalus kasutada sajandite vanust objekti igapäeva kasutuse otstarbel.
Ma ei tea, kelle ette peaksin põlvili viskama ja kelle varbaid suudlema, et see tee saaks lõpuks käidavaks naistele, lastele, vanadele, haigetele, pimedatele, invatoolide kasutajaile. Ainult öelge ja juba jooksen!