Raio Piiroja muutumine on totaalne. Praegugi FC Flora hingekirjas olev Eesti jalgpalliajaloo läbi aegade parim(aid) kaitsja(id) on viimse karvani rannakalur, kes läheb varavalges merele ja naaseb hilisel pärastlõunal põlvini kala sees sumbates. «Jalgpalluri elu on tore, aga kalapüük on töö, mida tahan elu lõpuni teha. Rannakalurina. Nii, nagu sajandeid tagasi seda tööd tehti.»
Postimees saab loa Piirojaga kalale minna. 5.15 tuleb olla Pärnu Vana-Sauga sadamas. Kummikud jalas. Tööriided on Piiroja poolt. Päeva eesmärk: läbi vaadata kaldalähedased mõrrad ning saada võimalikult palju tinti ja ahvenat.
Ahvenaga on asi selge, aga tint... Tint on pealtnäha niru ja vääritu, kuid tegelikult ütlemata väärika maitsega, kiidab Piiroja. «Lõheline. Võtad pea maha, sisikonna välja ning paned pannile. Minu edetabelis on tint paremuselt teine kala koha järel. Ja toob kenasti sisse. Kokkuostuhind on piisavalt kõrge.»
Kaluri elu on tõesti karm. Äratus kell neli, koju saab kuidas kunagi. «Kui kala palju, jõuan kaldale lõunaks, kui vähem, ja tuleb tagumiste mõrdade juures käia – sinna on tund sõitu –, siis viie-kuue-seitsme paiku. Tosinatunnine tööpäev pole haruldus.»
Kui äratus on kell neli, siis magamaminek... «Õhtul üheksa kanti. AK uudiseid tavaliselt lõpuni ei vaata, Meistrite liiga mänge ei näe. Naine? Tema on vastupidise rütmiga – õhtul üleval, hommikul magab. Puhuti saame siiski kokku. Aga eks ta nurise, et vahet pole, kas ma mängin välismaal palli või olen Eestis kalur, ikka olen kodust ära.»
Paat on sõiduvalmis, Piiroja reibas. Ja ajamata habemega. Nojah, geelipoiss pole ta iial olnud. «Ei saa teatud seltskonnast aru,» räägib ta hiljem, kui jutt jalgpalli juurde jõuab. «Hollandis, kus mängisin, olid tiimikaaslased uskumatud tüübid. Enne kohtumist oli neil peamine mure, et soeng oleks korras. Nad kammisid isegi kulme!»
Podisev paadimootor on kirjanduslik väljend, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. Mootor röögib nii, et tüüri hoidev Piiroja tõmbab trummikilede kaitseks kõrvaklapid pähe. Pärnu muuli vahelt välja ja paremale. Piiroja mõrdu tähistab kollane lipp numbriga 11. Paat ankrusse. Esmalt vintsiga, siis käte jõul, mõrd üles – ega asjatundmatu oskagi kogu tegevust kirjeldada – ning kahvaga kala kasti.
«Pagan, viidikat palju. Räime kah,» kirub Piiroja. Tint ja mõõdus ahven tuleb kalaprügi seest välja noppida. Ülejäänu lennutatakse üle paadi ääre ja kaob välgukiirusel silmist. «Mõrrapüük jätab kala ellu,» selgitab Piiroja.
Paadi ümber koguneb paarkümmend kajakat, kes uimasemaid ja laisemaid vette tagasi visatud kalu himuga nokka nopivad. «Mugavaks läinud, ise püüda ei viitsi,» kommenteerib Piiroja kajakate tegevust ning lisab, et need siin on rahumeelsed linnud. Mõni ülbe tuleb teinekord suisa paadist kala näppama.
Kalurina elu parimas vormis
Kalanoppimine kulgeb mõõdukas tempos. Piiroja liigitab päeva puhkepäevade kilda. Ilm on kaunis – pealt kümne kraadi sooja, tuuletu, päike särab. «Kahjuks on sääraseid päevi iga kümnes. Aga merele tuleb minna ka kõva laine, külmaga ja sajuga,» selgitab Piiroja ameti pahupoolt ja jätkab filosofeerimist. «Mõni siin räägib, et jalgpalluri töö oli sul mõnus, kalurina rügad tuimalt. Mina nii ei ütleks. Mõlemad tööd on lahedad. Jah, ma näen end ka kolme aastakümne pärast paadiga merel loomust võtmas. Kontorilaua taha – et teen oma firma ja ajan kaldal asju – ei saa mind ka vägisi.»
Jutt kaldub spordile. Kui vähegi võimalust, seab Piiroja jala joonele. Hing vajab adrenaliinilaksu ja keha kurnamist. Sel pärastlõunal on tal plaanis orienteerumisneljapäevakul startida. Talv kulges suusatamise ja maratonide tähe all. Suusatamine olla muidu mõnus ala, kui vaid suuski all ei oleks – need takistavat edasiliikumist, muigab Piiroja.
Samas andvat just kaluri elukutse mehele raudse keha: «Pole ammusest ajast – kui üldse – nii heas füüsilises vormis olnud nagu nüüd, merel käies. Aga mis minust, ma endine tippsportlane, vaat mu paarimees... Kaheksakümmend, aga viskab poolesajakiloseid kalakaste nagu sulepatju. Võimas vana.»
Piiroja ei kahetse jalgpallurikarjääri, küll aga mõningaid valikuid: «Muutusin Norras mugavaks – ilus linn, mõnus elu. Jäin sinna liiga kauaks. Takkajärgi tark olles pidanuks ehk noorena Hiina minema, raha teenima, siis poleks elu lõpuni vaja olnud sissetulekule mõelda. Ega Põhjamaades ju palju teeni, sealt tuleb üritada hüpata kõrgemale tasemele. Alguses maksti Norras mulle 22 000 sealset krooni kuus. Vaatad küll, et hea palk, aga kui maksad ära maksud ja korteriüüri, ostad söögi, siis jääb järele näpuotsatäis. Juhtus, et helistasin kuu lõpus koju ja kurtsin: raha otsas.»
Kolm paati, neljas unistustes
Kalakastid täituvad vaevaliselt. Prügikala on mõrdades liiast. Piiroja nuusutab tuult: «Kui lähipäevil merelt puhuma ei hakka, siis tint enam lahte ei tule. Võtan need mõrrad välja ja panen suurema silmaga, ahvena jaoks mõeldud, asemele. Need jääks suve alguseni, siis on mõrrapüügiga kolmeks kuuks lõpp – võrk kasvab vetikaid täis. Sel ajal parandan varustust, võtan veidi vabamalt, et oleks aega sportigi teha, ja panen mõne võrgu välja, sest merel käimata ma olla ei saa.»
Kaheksa mõrra peale tuleb vaid kuus kasti kala. Päev varem oli paat piripardani täis – tinti põlvini, kaks tonni, väärtus 2000 eurot. Noobel summa jah, aga väljaminek on sama noobel. «Kevadel pean saama valdava osa sissetulekust, sest ülejäänud aasta on kesisem. Tegelikult on mul isegi hästi, et sain tänu jalgpalliteenistusele kaluriametisse investeerida. Täiesti nullist alustada... Kui mitte võimatu, siis keeruline.»
Alustuseks tuleb soetada paadid – Piirojal on neid kolm, mis parimal kalaajal kõik käigus on – ja ta sihib neljandat. Aga paat pole probleem, mõrrakohad küll. Need on ajalooliselt jagatud, juurde ei teki ning tuleb soetada mõnelt vanalt kalurilt, kui too on valmis müüma. Hinnad algavad 3000 eurost ja kohti peaks olema 20. Piirojal on mõrrakohti 16, neli seega veel puudu.
Võitlus kavalate hüljestega
Mõrd, kui osta, maksab samuti 3000 eurot. Piiroja ostab, kuid valmistab ka ise. «Alguses tundus mõrra valmistamine kui tuumateadus, ent kui asja kätte saad, on lihtne.»
Hülgekott: 1000 eurot... Piiroja kirub olümpiamaskotiks olnud loomi, kes võrgu puruks närivad ja sellega mõrrast kala välja lasevad, ent samas mõistab. «Nad kasutavad võimalust. Miks kalu taga ajada, kui mõrra sisu on kui bufee, vali millist kala tahad. Noored hülged on rumalad, jäävad ise mõrda kinni – olen tänavu mitu korjust välja tõstnud –, vanad aga kavalad. Närivad augu mõrda ja jäävad ootama, kui kalad ükshaaval välja ujuvad – nagu liikuv toidulaud. Jah, meile makstakse hülge näritud võrgu parandamine kinni, aga mõrrast lahkunud kalu ei korvata. Kui hülged sind järjepidevalt röövivad, siis muretsedki lõpuks hülgekoti, millest nad läbi närida ei suuda.»
Riigimaksud, püügiload, kütus, mõrrad, võrgud... «Olen eesmärgiks võtnud investeeringud viie aastaga tagasi teenida, siis oleks vabam hingata,» selgitab Piiroja. «Kuidagi tuleb ju leib lauale saada. Eks ma hingelt kalur ole. Amet on geenides. Vanaisa oli kalur, töötas kahjuks, kui mina juba kaela kandma hakkasin, maal, aga ikkagi kalakombinaadis, kus lapsena päevade kaupa viibisin. Poeg, kui see kunagi sünnib... Ma ei teagi... Pigem viiks ta merele, mitte palliplatsile. Las omandab elukutse, mis elu lõpuni toidab.»
Piiroja «puhkepäev» lõpeb kell kaks. Kaile on vastu tulnud paarimees, kes aitab paati puhastada, kala kokkuostja ja priske must sadamakass.