Kevad on ikka üks tore aeg, sest loodus tärkab ja kogu see silmailu kutsub meid majast välja. Tavaliselt peavad õppetunde õpetajad, kuid seekord pakkus Raeküla kooli 4. ja 5. klassi õpilastele isemoodi koolitunni välja 4. klassi õpilase Lilly isa. Seda pakkumist ei saanud kasutamata jätta.
9. mai hommikul olid õppurid kooli ees bussi ootamas, kuid nende väljanägemine oli iseäralik – nimelt olid kõigil seljas tööriided, jalas kummikud, käes ämbrid ja labidad. Kaasas oli kõigil muidugi ka pea, mis kubises klassiruumis saadud tarkustest metsa hingeelu kohta.
Kõige uskumatum oli mõte sellest, et puud metsas võivad elada kujuteldamatult vanaks. Just eelmisel koolipäeval olid lapsed saanud loodustunnis teada, et puudele pole probleemiks vanus 200, 400 või koguni 600 aastat. Muidugi pole nii eakad puud igapäevased ja tavalised, kuid ometi neid leidub. Veel hämmastas õpilasi, et kohta, kus pisikesed puud seemnest taimeks kasvatatakse, nimetatakse puukooliks. „See ju ikka rohkem nagu lasteaed, mitte kool,“ oli mõnigi kelmikalt nõutu.
RMK, Lilly isa ja tema tublid abilised pakkusid lastele võimalust piiluda metsa igapäevaellu. Praktiline tund aitas õpilastel mõista, et selline iseenesestmõistetav asi nagu mets vajab ka inimese abi, et olemas olla. Eesmärk oli panna lapsed mõtlema, kuidas saab puu metsa ja kui kaua selle kasvamine aega võtab.
Läks lahti sõit Audru valda Jõõpre küla lähedale raielangile. Kui kohal olime, jagas abiline Tarmo meile näpunäiteid pisikeste männihakatiste hellast kohtlemisest ja istutamisnippidest. Väikesed puukesed oli nelja-aastaseks saanud ja nüüd pidid nad saama juured mulda seal paigas, mis jääb nende koduks vähemalt järgmiseks 100 aastaks. Siinkohal vajatigi meie abikäsi. Laste abiga sai mulda pandud 700–800 noort puud.
Mõnus väsimus kontides ja hea tunne hinges, asusime pärastlõunal koduteele. „Tuleme teid kunagi vaatama, väikesed männid. Aga kas me selle koha siis ka ära tunneme?“ muretsesid poisid.
Aitäh toreda kogemuse eest Lilly isale!