Mõni kuu tagasi esitleti 2009. aasta Eesti inimarengu aruannet. Paljusid jahmatas seal välja toodud tõsiasi, et rohkem kui 15 aastaga oleme “saavutanud” Läti järel ja Makedoonia ees piirkondliku arengu lõhe osas Euroopas tagantpoolt teise koha.
Jaanus Marrandi: Maainimesi aitab tasakaalupoliitika
8. juuli 2010, 09:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab, et meie maainimeste sissetulekud on riigi jõukamate aladega võrreldes ühed väiksemad Euroopas. Sellise olukorra keskne põhjus on, et Eestis pole jätkunud ei poliitilist tahet ega ilmselt ka jõudu arendada piisavalt maapiirkondasid.
Üldjoontes ongi Eestis valitsenud aastaid majanduspoliitika, mis jutlustab hästi õhukesest riigist ja turust, mis panevat kõik paika. Maaelu ja põllumajandus jäävad aga igal juhul kiduma, kui rääkida ainult turujõudude võistlemisest. Meil on selles valdkonnas väga kurbi kogemusi.
Nn õhukese riigi ideoloogiat on kõige jõudsamalt propageerinud praegused võimuerakonnad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Pisut liialdades öelduna on see lihtsustatud majanduspoliitiline idee läbinud punase niidina kogu taasiseseisvusaja. Seega on vaja selleks, et maainimeste sissetulekud kosuksid ja vahed Eesti piirkondade vahel väheneksid, näha makromajanduslike näitajate taga inimest ja teda arvestades poliitikat seada.
Arusaamad peaks eluga kaasas käima
Minu kui värske sotsiaaldemokraadi käest on viimasel ajal sageli küsitud, kuidas ma põllumehena saan olla sulaste partei liige, sest maamees peaks ikka peremees ja veendunud parempoolne olema.
Olen vastu väitnud, et sulaste-peremeeste jutt võis ju tõene olla 1917. aastal, kuid Eesti maaelu ja põllumajanduse lahendused ei peitu enam ammu sulase ja peremehe vastuolus. Põhiküsimus on hoopis vastuolu õhukese riigi toetajate ja nende vahel, kes seisavad nõrgemate valdkondade toetamise eest ja on valmis riigieelarvest andma enam nii omavalitsuse rahakotile, teedele, maakoolidele kui maaelu toetustele.
Käimas on Eesti poliitmaastiku korrastumine ja võib eeldada, et nii mõnigi skandaalidesse uppunud erakond kaob peagi vähemalt riigi tasandil otsustajate hulgast.
Seega on käes olukord, kus maainimesed peavad tegema arukaid valikuid. Ei ole enam mõtet rääkida 1990. aastate alguse omandi- ja maareformiaegsetest konfliktidest või jääda kinni vanasse kolhoosinostalgiasse. Edu ei too ka enda mõtlemine 1930ndatesse. Edasi ei ole võimalik liikuda, selg ees. Ja seepärast tuleks heita kõrvale määrdunud ajalooõpikutest loetud vastuolude jutukesed. Tuleb asetada ennast reaalsesse Eesti olukorda ja selle järgi tegutseda. Praeguseks on omandireform läbi ja maal talude-ettevõtete struktuur välja kujunenud.
Tasakaal ja kokkulepe
Eesti ei ole ega saa kunagi maaks, kus on ohtralt suurtööstust ja kehtib klassikaline arusaam erakondadest. Tänapäevase Eesti jaoks peituvad maaelu lahendused kahes sõnas, milleks on tasakaal ja kokkulepe.
Maal toimib juba ammu sulase-peremehe suhte asemel kokkuleppe suhe. See tähendab, et mitmemiljonilise masinasüsteemiga töötav põllumees võib olla küll töövõtja, aga eeskätt peab ta olema usaldusväärne spetsialist, mistõttu on pigem tööandjale võrdväärne partner.
Samamoodi tuleks ühiskonnas laiemalt suhtuda maaelusse ja piirkondlikku arengusse. Eesti on liialt väike maa, et lubada endale nii suuri piirkondlikke lõhesid. Kuidas mõtleme oma riiki pidada, kui ei saa aru, et inimestel peavad olema elukohast sõltumata võrdsed võimalused nii hariduse kättesaamiseks kui sissetulekuteks? Neid põhimõtteid saab ellu viia siis, kui heidame kõrvale ennast ammendanud majanduspoliitilised hoiakud ja püüdleme tasakaalu poole.
Minule tähendavad sõnad “tasakaal” ja “kokkulepe” tänapäevast sotsiaaldemokraatiat. Maainimesed ei tohiks jääda kinni skandaalidesse mattunud ja elujõuetute erakondade poliitikatesse. Samuti ei peaks nad uskuma klantsreklaame, mis kohe viivad viie rikkama riigi hulka või lubavad raha otse peo peale.
Kindlasti pole valikute tegemine lihtne. Aga kui tahame, et Eestis kehtiks euroopalik arusaam hoolimisest ja meie riik oleks ühtlaselt arenenud, tuleks Reformierakonna juhitava valitsusliidu ja Keskerakonna asemel toetada kolmandat, tasakaaluni viivat valikut. Praeguses Eestis on selline tasakaalu poole püüdlev jõud vist ainult sotsiaaldemokraatlik jõud.