Bluusipäevad paeluvad ehedusega

Louie Digman rikastab eesti bluusimaastikku meisterliku klahvpillimänguga. Foto: Martin Laine

Bluusipäevad on Pärnu rahvale kätte toodud tasuta. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga natuke piiluda ikka võib.

Kolmapäevasel esimesel kontserdil olid esinejad minimalistlikku laadi. Nad mängisid akustiliselt või mõnel üksikul pillil. Päikeseloojanguaegne jahtklubi oli vaikne ja muusika levis üle vee kaugemalegi inimeste kõrvadesse.

Bluusipäevade esimene üllatus oli Rauno Pella lavale toomine – kavas teda ei olnud. Selles kontekstis on Pella muusika bluusiseadistusele sätitud kõrvadele võõras. Siiski on noore multiinstrumentalisti loomingut paeluv kuulata, sest see on ehitatud üles huvitavate mõjutustega. Noormees näib nautivat progressiivset rokkmuusikat ja sealt tulevad erilised skaalad ning ülesehitused. Mõistagi on Pella üliandekas rütmika valdkonnas.