Raeküla kooli 2. klassid külastasid Leiutajateküla

, klassiõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui Raeküla kooli 2. klassi lastele sai teatatud, et Lottemaa ootab meid külla, tõusis klassis tohutu rõõmukisa ja algas küsimuste laviin: kuidas, millal, kas…?

Reede, 19. septembri hommikul kell 9.30 ootas buss meid koolimaja juures ning 2.a, 2.b ja 2.c klassi lapsed ning õpetajad asusid Lottemaa poole teele.

Sõit ei olnud pikk. Varsti olimegi kohal. Väljusime bussist ja meile tuli vastu üks tädi, kes teatas, et kool on alanud ja koeratüdruk Lotte õpib praegu hoolega kella. Pidime teda natuke ootama. Kui Lotte kohale jõudis, ei tahtnud laste kallistused sugugi lõppeda.

Ilm oli väga ilus. Asusimegi kõik koos Leiutajateküla vahvaid ehitisi uurima. Möödusime värvikirevast tornist, mis on mõeldud ümbruse vaatamiseks ja oma kurbade mõtete alla viskamiseks. Jalutasime edasi ja jõudsime Jänestemaja juurde. Seal jaotati meid kahte rühma. Üks osa lapsi läks planetaariumisse. Oi, kui põnev seal oli! Saime teada, kuidas maailmaruum tekkis – suure pauguga! Nägime kõiki planeete tiirlemas ümber päikese ja kuulasime lustakat lugu porikärbes Peetrist, kes otsustas enda valmistatud raketiga kosmosesse lennata.

Teine rühm uuris samal ajal Jänestemaja. Milline porgandipeenar! Seal ei lõpe porgandid küll kunagi. Ja kui vahva oli torust liugu lasta, hamstrirattas tiirelda ja vaadata toredaid leiutisi, nagu näiteks maisimasin ja tolmuimeja.

Teekond jätkus ja jõudsime Bruno majja. Seal avanes uskumatult kaunis maailm: sinised elevandid, muttide töötuba, dinosaurus oma kodu valvamas ja palju, palju muud. Muide, Brunol olid kapis vahvad muusikariistad. Ja kui korras ning puhas oli selle tegelase tuba!

Staadion on Lottemaal ilus ümmargune ja seal on vahva joosta.

Lotte on nii tore! Ta rääkis kogu aeg ja hästi palju huvitavaid ning naljakaid lugusid. Saime teada, et onu Adalbert on üks suur-suur leiutaja. Ja kuidas ta veel elektriga sõbraks sai! Proovisime meiegi.

Leiutajatekülas oli üks tore plats, kus sai kuulata Lotte jutustatud õuduslugu „Ühes mustas, mustas linnas, oli üks must, must…“.

Edasi jõudsime Lotte majja. Tahaks endalegi sellist tuba, nagu Lottel! Alumisele korrusele jõudmiseks ei pea trepist alla kõndima, vaid saab liugu lasta.

Kõhud olid kole tühjaks läinud. Lotte isa töötuba oli just sobiv paik, et koolist kaasa võetud saiakesed kõhtu pista. Seal saime Lottele mälestuseks joonistusi teha. Lotte maja elutoas näitas koeratüdruk meile uut aabitsat „Lotte aabits“. Sealt luges ta meile loo oma suguvõsa kohta, kuidas tema isa ja ema kord kokku said, veel lugusid Lotte sõpradest Brunost ja Albertist.

Ja viimaks saime joosta, möllata ja turnida seiklusrajal. Oli see alles mõnus! Jookse ja tuurita ringi ning ükski õpetaja ei pahanda!

„Kõik kaunis saab kord otsa,“ on öelnud keegi tark inimene. Nii sai meiegi reis Leiutajatekülla otsa. Lotte saatis meid bussini, tegime seal veel mõne foto ja kingituseta ei lahkunud keegi.

Oli tore ja mõnus päev. Tuleme siia kindlasti järgmisel suvel tagasi. Ehk isegi varem, sest varsti ootab Lotte meid Jõulumaale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles