Kommentaar: Ukraina kordab Eesti ajalugu

Vaherahu Ida-Ukrainas näib enam-vähem pidavat. Foto: Reuters

Saatuse tahtel sattus arhiivi korrastades ette 1991. aasta 23. juuli Pärnu Postimees, mille esiküljel pajatab Enn Hallik Pärnu masinatehase Jannseni tänava tsehhis toimunud Eesti ülemnõukogu ja ühtaegu (Moskva-meelse) regioonidevahelise saadikute nõukogu esimehe Vladimir Lebedevi kohtumisest kohalike venekeelsete töömeestega. Kohtumine ise toimus kindlasti päev või kaks varem. Hallik tsiteerib Lebedevi, kes lahkudes ütles: ”Ärge, seltsimehed, muretsege, meie asjad polegi nii kehvad, kui paistavad.“ Samal päeval, 23. juulil 1991 esitasid Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe toonased juhid valitsusele nõude anda Kirde-Eestile eristaatus.

Seda põhjendati muu hulgas 17. märtsil 1991 toimunud referendumi tulemustega (see toimus mainitud kolmes linnas, samal ajal kui muu Eesti osales ennetavalt 3. märtsi referendumil). 13. juulil 1991 olid aga sealsed töölismalevlased jõuga blokkinud Eesti Vabariigi tollipunkti töö Narvas. Tasub meenutada, et Lebedevi juhitud ja tegelikult kahekohaline esinduskogu ning rahvamajandusnõukogu ehk midagi omavalitsuse laaadset loodi veel 26. mail 1990. Ja 11. oktoobril 1990 moodustati vabariikidevaheline – Kohtla-Järve, Narva, Sillamäe, Ivangorodi, Kingissepa, Slantsõ saadikute kogu, mis kuu hiljem laienes Läti ja Leedu linnadele. Öelgem otse: oli eestlaste suur õnn, et siinse interliikumise tegelased osutusid nõrgaks ja Moskval polnud meie jaoks aega.

Paraku on Kremli praegusel peremehel jagunud aega Ukrainale, Krimmile ja Ida-Ukrainale ega ole raske tabada, et sealne organiseeritud vastupanu keskvõimule Kiievis kasutab täpselt samu vorme: isehakanud nõukogud ja omavalitsused, regionaalsed võrgustikud, ennetavad rahvahääletused nagu 1988–1991 Eestis, Lätis, Leedus, Moldovas. Jämedalt öeldes: seda tulnuks ette näha! Nii Kiievis, Brüsselis kui Washingtonis.